17/08/2026
1. augustil sain sääremurru ja kaks nädalat hiljem annan juba trenne. Kuidas see võimalik on??
Ei, ma ei ole imekombel terveks saanud 😁
Ja ei, ma ei tee ka praegu endast kangelast. Täitsa tunnistan, et simulandi tunne on, aga see ei tee murdu olematuks.
Mul on pindluu ehk fibula nihketa murd. Pindluu on sääre peenem luu ja selle üks oluline eripära on see, et see kannab ligikaudu 10% keharaskusest – suurema osa koormusest võtab enda kanda sääreluu.
Seetõttu on mul lubatud jalale kontrollitult toetuda, kuigi luumurd vajab endiselt aega, et kokku kasvada. Ehk „jalale võib toetuda“ ei tähenda „jalg on terve ja võib teha kõike“. 😄
Praegu tähendab minu jaoks see:
🦴 ortoos ja vajalik toestus
🦴 koormus vastavalt enesetundele ja arsti juhistele
🦴 ei jooksmist, hüppamist ega järske liigutusi
🦴 ettevaatlikult ja targalt, mitte „ah, küll kannatab“
Ja trenni andmine? Ma saan seda teha nii, et mina ei pea ise kõike kaasa tegema (kuigi VÄGA TAHAKS!). Näitan, juhendan, parandan tehnikat ja liigun vastavalt sellele, mida mu jalg hetkel lubab.
Aga üks asi, mida see olukord mulle eriti hästi õpetab:
Ärge võtke liikumist iseenesestmõistetavana. ❤️
Me ei mõtle tavaliselt sellele, kui suur privileeg on lihtsalt kõndida, trepist üles minna, joosta, hüpata või teha oma lemmiktrenni ilma sellele mõtlemata. Eladakasvõi ajutiselt liikumispiirangutega on ikka päris raputav kogemus. Kõige tavalisemad ja iseenesestmõistetavamad asjad muutuvad korraga tegevusteks, mille peale pead mõtlema, mida planeerima ja vahel ka abi küsima.
Nii et mina taastun, liigun nii palju kui hetkel saan ja olen iga väikese liigutuse eest natuke rohkem tänulik. 🫶
Liikumine ei ole iseenesestmõistetav. Hoidke ja kasutage seda, mis teil praegu olemas on. ❤️
