Pille Teppo

Osho~

Jah, olen alguseks millelegi uuele,
aga mitte alguseks uuele religioonile.
Olen alguseks uutmoodi religioossusele,
mis ei tunne omadussònu, piire;
mis tunneb ainult hinge vabadust,
olemise vaikust, potensiaali kasvu,
ja lòpuks endas jumalikkuse kogemist-
mitte väljaspoold jääva jumala, vaid enesest voolava.

Sina ise oled kõige erilisem ja ainulaadsem inimene sinu elus 🤍

Mitte sellepärast,
et oleksid täiuslik.

Vaid sellepärast,
et teist sellist inimest nagu sina ei ole ega tule 🌿

Elu ei loonud sind kogemata.
Ka sinu tundlikkusel, vigadel, tugevusel, hirmudel ja unistustel on oma koht.

Ja võib-olla suurim kurbus inimese sees sünnibki hetkest,
kui ta hakkab uskuma,
et peab olema keegi teine,
et olla väärt armastust või tähelepanu.

Aga tõde on palju lihtsam.

Sa oled juba piisav.

Mitte siis,
kui oled:

* edukam
* ilusam
* targem
* tervem
* või tugevam.

Vaid praegu.
Sellena nagu oled 🤍

Usalda ennast.
Kanna oma tõde.
Ära peida oma valgust ega inimlikkust.

Sest just sinu päris olemus võib anda kellelegi teisele julguse lõpuks samuti olla tema ise 🌿

Mida rohkem ma ennast tundma õpin, seda rohkem saan aru, et ma ei tea tegelikult mitte midagi 😀
Ja tead mis?
See ei hirmuta mind enam.
Sest ma olen aru saanud, et eneseareng ei näita ainult meie valgust.
Ta näitab ka:

* hirme
* halbu mõtteid
* ego
* kontrolli
* ebakindlust
* ja neid kohti meis, mida me ise ka alati näha ei taha.

Ma olen õppinud, et teadlikkus ei tähenda täiuslikkust.
See tähendab julgust ennast ausalt näha.
Vahel arvasin, et tervenemine tähendab, et ühel päeval olen ainult rahu, armastus ja tasakaal.
Täna mõistan, et päris tervenemine tähendab hoopis seda, et ma ei hülga ennast ka siis, kui minus kerkivad üles mitte nii ilusad tunded.
Ma olen inimene.
Teeline.
Õppija nagu me kõik.
Ja võib-olla kõige suurem tarkus peitubki lõpuks lihtsuses:
mida vähem ma üritan olla keegi teine, seda lähemale jõuan iseendale

Ma tahan lihtsalt öelda ühe asja sellele inimesele, kes võib-olla täna kahtleb endas 🤍

Ära anna ennast ära ainult sellepärast, et elu on vahepeal raske olnud.
Sest sa ei tea kunagi,mis kõik võib muutuda hetkel,kui hakkad jälle:
ennast kuulama
ennast hoidma
ja elu usaldama.

Mina olen õppinud,et lootus ei ole vali.
Ta on vaikne tunne sinu sees,mis ütleb:“proovi veel…”
Ja vahel piisabki ainult sellest.
Mitte täiuslikkusest.Mitte sellest, et oled alati tugev.
Vaid sellest,et jääd endale truuks ka siis,kui alles õpid uuesti elama.

Elu võib päriselt avaneda hetkest,kui lõpetad enda vastu võitlemise 🤍

Täna tundsin üle pika aja üht uut… ja samas nii tuttavat energiat enda sees 😀
Sellist tunnet,
kus elu liigub jälle loomulikult.

Läksin jooksma.
Mitte selleks, et ennast karistada või tõestada,
vaid selleks, et kuulata iseennast.
Ja taipasin midagi väga lihtsat.

Vahel ei peagi inimene saama kellekski uueks.
Vahel ta lihtsalt jõuab tagasi selle osa juurde endast,
mis oli vahepeal väsinud, kadunud või vaikseks jäänud.

Mulle meeldib see tunne.
See kergus.
See rahu.
See elusus minus.

Ja kõige parem on see,
et ma ei tunne enam vajadust minna äärmustesse.
Ma lihtsalt luban endal jälle elada 🤍

Elu on nagu meri.
Ja sina oled paat sellel merel.
Vahel tõusevad tormid nii suureks, et arvad hetkeks, et kaotad iseenda nende lainete sisse ära.
Ja vahel saabub selline vaikus,et see lausa jahmatab.

Mina olen aastaid püüdnud m**d kontrollida.Mõista iga lainet.Ennetada torme.Hoida ennast uppumast.
Aga mida rohkem olen õppinud ennast kuulama, seda rohkem mõistan midagi väga lihtsat.

Rahu ei teki sellest, et meri muutub alati vaikseks.
Rahu tekib hetkest, kui sa enam ei sõdi lainetega.
Kui lubad elul liikuda.Ja usaldad, et ka torm läheb mööda.

Sest ükski laine ei jää kestma igavesti 🤍

Viimased aastad on olnud minu jaoks üks suur teekond iseenda poole.

Mitte sirge tee.
Mitte ainult valgus ja rahu.
Vaid väga inimlik kasvamine läbi elu enda.

Ma olen õppinud ennast tundma läbi armastuse ja kaotuse.
Läbi pettumuste, hirmude, vigade ja muutuste.
Läbi hetkede, kus olen tundnud ennast tugevana… ja hetkede, kus olen olnud täiesti katki.

Olen aastaid otsinud vastuseid endast väljastpoolt.
Püüdnud olla piisav.
Sobituda.
Hoida inimesi, suhteid ja vana versiooni iseendast.

Ja mingil hetkel sain aru, et kõige raskem ei ole teiste kaotamine.

Kõige raskem on loobuda sellest minast, kes uskus, et ta peab armastuse või kuuluvuse nimel ennast vähendama.

Ma olen tundnud häbi.
Kartnud, mida inimesed minust arvavad.
Kartnud olla “liiga palju” või “mitte piisav”.

Aga mida rohkem olen õppinud ennast ausalt vaatama, seda rohkem olen hakanud mõistma midagi väga lihtsat.

Me kõik oleme inimesed.

Me tunneme.
Eksime.
Pettume.
Vananeme.
Õpime.
Muutume.

Ja võib-olla ei ole ükski tunne tabu, kui me julgeme seda endas ausalt näha.

Täna ei taha ma olla keegi, kes õpetab teistele, kuidas elada.

Ma tahan lihtsalt olla inimene, kes julgeb päriselt kohal olla iseenda elus.

Kõigi oma kihtidega.
Kõigi oma taipamistega.
Kõigi oma vigade ja kasvamistega.

Ja võib-olla minu suurim taipamine on olnud see, et rahu ei teki täiuslikkusest.

Rahu tekib hetkest, kui inimene lõpetab iseenda vastu sõdimise.

Ja ma arvan, et pärast kõiki neid aastaid hakkan ma lõpuks vaikselt jõudma tagasi iseenda juurde 🤍

Ma arvan, et see ongi see, mida ma oma kirjutistes päriselt jagada tahan.

Mitte õpetada.Mitte näida targem või teadlikum kui keegi teine.

Vaid meenutada, et inimeseks olemine ongi vahel segadus, hirm, rõõm, kaotus, rahu, ärevus, armastus ja küsimused kõik korraga.

Meile ei anta sündides kaasa juhendit, kuidas õigesti elada või tunda.

Me õpime ennast läbi kogemuste.Läbi eksimiste.Läbi suhete.Läbi hetkede, kus vahel laguneme ja siis jälle ennast kokku leiame.

Ja võib-olla ükski tunne ei peaks olema tabu.

Sest see, mida me tunneme, kogeme ja endas märkame, ei tee meid nõrgaks ega valeks.

See teeb meid lihtsalt inimesteks 🤍

Võib-olla kõige suurem õppetund selle kõige keskel on olnud see:
Kõik, mida me enda kohta mõtleme, ei ole tõde.
Mina uskusin aastaid, et pean olema:
vajalik
tubli
toimekas
teiste jaoks olemas

Ja kuskil sügaval oli hirm, et kui ma seda ei ole, siis ma ei ole piisav.
Aga kui ma lõpuks rääkisin endast ausalt, ilma häbenemata ja ennast peitmata, siis juhtus midagi väga olulist.
Ma ei lagunenud ära.Mind ei lükatud kõrvale.Ja ma sain esimest korda päriselt aru, et suur osa minu hirmudest elas ainult minu enda peas.
Mitte kõik tunded ei räägi tõtt.Mitte kõik mõtted ei ole reaalsus.
Ja võib-olla tervenemine ei tähendagi seda, et inimene muutub kellekski teiseks.
Võib-olla tähendab see hoopis,et ta lõpetab uskumast lugusid, mis panid teda ennast väiksemaks tegema.
Ja sellest kohast hakkab vaikselt sündima rahu 🤍