17/10/2026
Mulle meeldib psühholoogiat lugeda, kuid vahel unustame, et teadmine ja tegutsemine pole sama asi ning suur osa arengust toimub kogemuste kaudu.
Esimene jõutõstevõistlus tuletas seda mulle meelde. Kuigi olin kuid valmistunud, oli olukord uus ja ma ei teadnud, kuidas selles reageerin. Kohtunikud ja publik jälgivad, muusika vaikib ning kuulda on isegi põlvede raksumist, nagu Karl Maslov pärast minu katset teatas. 🤯
Olen mõelnud, kui palju kogemusi jääb meil saamata teadmatuse või hirmu tõttu. Võime avalikku esinemist või millegi uue proovimist ette kujutada hullemana, kui see tegelikult on, ja olukorda hoopis vältida. Aga siis jääb saamata ka võimalus teada saada, kuidas me päriselt toime tuleme.
Mõnikord koged ebaõnnestumist, tunned pettumust ja avastad, et suudad sellega toime tulla. Teinekord üllatad end hoopis sellega, kui hästi miski välja tuleb. Ja vahel ei olegi kogemus hea ega halb, vaid annab lihtsalt uut infot selle kohta, kuidas sa võõras olukorras reageerid.
Psühhoteraapias räägitakse korrigeerivatest emotsionaalsetest kogemustest, mis võivad aidata seniseid uskumusi ümber hinnata. Näiteks foobiate ja teiste ärevushäirete ravis kasutatakse astmelist eksponeerimist, mille käigus puututakse kardetud olukordadega järk-järgult kokku. Nii võib inimene õppida, et senised ohuga seotud uskumused ei pruugi paika pidada või aja jooksul avastada, et ebamugavust ja ebakindlust on võimalik paremini taluda.
Ka positiivne kogemus ei pruugi automaatselt muuta seda, millisena end näeme. Oluline on, millise tähenduse kogemusele anname, kuidas see suhestub meie varasemate uskumustega ja kas järgmised kogemused uut arusaama toetavad. Osaleme ka ise oma identiteedi kujunemises: oma valikute, käitumise, kogemuste ja nende tõlgendamise kaudu saame mõjutada seda, kelleks kujuneme.
Võistlemise üks huvitavamaid psühholoogilisi mõõtmeid on minu jaoks see, et võid minna platvormile teadmisega oma füüsilisest võimekusest ja tulla tagasi uue teadmisega selle kohta, milleks oled psühholoogiliselt võimeline ka üldisemalt.
Päris tihti kulutatakse rohkem aega sellele, et õppida, kuidas muutuda, kui sellele, et luua endale kogemusi, mille kaudu muutumine üldse võimalikuks saab.