24/08/2026
Unbelievable! IRONMAN | 70.3 nädalavahetus.
Minu sügav lugupidamine kõigile, kes rajal olid. Minu 18-le sportlasele. Kõigile.
Ja juhtus nii, et läksin ka ise rajale. Seekord siis niimoodi, et sain omale kiire ujuja - Anete Bollverk 🤩, kes tõi mulle teatepulga vahetusse esimese naisena! Ja sealt edasi pidin üksinda finišisse jõudma - alguses 90 km ratast ja siis poolmaraton joostes.
Ilmaolud oli kardetust leebemad, kuid vihma ja märg ja eelkõige tuuline oli see rattasõit kindlasti. Ja noh, ma ei saanud hakkama. Tuul sai minust võitu. Sõitsin palju küljetuules asendist väljas või üks käsi all lenksul. Vaimselt täielik feil. Sajaga nautisin Vääna-Tutermaa lõiku, mis oli ainus taganttuule osa, kuid edasi läksin survival mode’i. Ja kui 3 km enne rattadistantsi lõppu läks abikaasa mööda, siis pidin suurest (iseendas) pettumusest nutma hakkama. (Abikaasa olevat öelnud kaaslastele: “Sain proua ka rajal kätte. Tal polnud hea meel mind näha.”)
Tulin siis rattalt maha ja esimesed sammud olid… imelikud. Jooksin pika maa rattakingades vahetusalasse. Võtsin jooksuasjade koti. Läksin telki ja koorisin ennast paljaks. Tegin täisriiete vahetuse (selle rattakombega ei saa ju joosta). Siis veel vetsupeatus. Ja panin liduma. Sõna otsesesmõttes. Esimene 500m oli ikka väga hea. (Ei pane ühtegi iroonilist emotikoni siia). Aga sealt edasi asjad muutusid. Neljandaks kilomeetriks olid mõlemad jalatallad surnud. Sammusagedust ei saanud kuidagimoodi ülesse. Tegin peatuse, et paelu lõdvemaks lasta. Ei usu, et eriti aitas. Kaks ringi oli joosta. Teisele ringile minnes mõtlesin, et ainult üks veel. Jooksupildilt sedastub ka see kole seis. Ainult lõputu valu. Alates hetkest, kui jäi 9 km lõpuni, siis lugesin neid tagurpidi. Ei saa öelda, et oleks kergemaks läinud.
Mis mind hämmastas? See lõputu iseenda peksmine. Saamatus rattarajal tuulega võidelda. Ja no see jooks. Mul on rinnal tiimi number ja mõtlen, et ma peaks ju kiiresti jooksma ja mitte loivama siin. Kuidas sa nii aeglane oled?! Ja kõik need mõtted, mida jõuad seal mõelda, pealtvaatajate ergutustest hoolimata ehk null kaastunnet enda vastu. Utter fail - oli see, mida ma enda sees tundsin. Ma ei jaksanud isegi tavapärast lõpuspurti teha, vaevaliselt komberdasin Anete kõrval finišisse. See kõik tuli niii raskelt.
Püant? Taastumisalas sattusin sõber Mattias Tiitsoniga kokku. Ta siis raporteeris, mis objektiivne tulemus oli - naistetiimide võit! Aeg sub-5 tundi ehk 4:54:36.
Kummardan ja langetan käed põlvedeni. Kõigi ees.
IRONMAN tiim teeb võrratut tööd, et meie sportlastena saaksime seda pidupäeva nautida. Aitäh!
Kas ma nautisin? Jooksu ajal ütlesin endale, et jäta meelde, et sa ei taha seda teha, see on nii pagana raske ja valus. Aga selles finišis on midagi maagilist. See on elu väärt elamist. Ja üleöö magamine teeb restardi. Minu teekond kindlasti ei lõppe siin. Mis saab edasi, see selgub. Hetkel mul veel ujumisisu ei tekkinud. Aga põnevaid mõtteid jagub.
