20/10/2026
Regor Jalak unistab jalgpallurikarjäärist välismaal: „Tahaks ikka ära proovida!“
Saaremaa Gümnaasiumi 10. klassi õpilane Regor Jalak on jalgpalli mänginud juba neljandast eluaastast. Selle aja jooksul on ta jõudnud FC Kuressaare noortevõistkondadest duubelmeeskonda, kandnud kaptenipaela ning saanud võimaluse treenida esindusmeeskonnaga. Kuigi praegu tuleb tal jalgpalli kõrvalt tegeleda ka gümnaasiumiõpingutega, on siht silme ees: ühel päeval tahaks ta mängida välismaa suurtel areenidel.
Hiljutisel Saaremaa koolispordivõistlusel jäi Regor silma resultatiivse mänguga, kuid enda soorituse asemel võtab ta esimene teemaks hoopis meeskonnas. Tema sõnul saadi kokku hea koosseis ning võistlus pakkus mitmeid pingelisi kohtumisi.
Eriti jäi talle meelde poolfinaal, kus vastased pakkusid kõva konkurentsi. Võrreldes põhikooliaegsete võistlustega peab ta gümnaasiumiastme mänge intensiivsemaks ja füüsiliselt nõudlikumaks. Mängurõõmu suurendab ka publik, keda gümnaasiumivõistlustel jagub rohkesti.
Kuigi väravate löömine tuleb Regoril hästi välja, ei ole ta sugugi ainult ründaja. FC Kuressaares on ta mänginud nii keskkaitses, poolkaitses kui ka ründes.
„Kõige rohkem meeldib ikka keskväljal toimetada või ründavamal positsioonil mängida,“ räägib ta. Kui aga valida värava löömise ja sellele järgneva tähistamise vahel, ei pea noormees pikalt mõtlema. „Mulle meeldib väravaid lüüa. Ilusaid väravaid!“
Jalgpall võitis tennise
Regori jalgpalliteekond sai alguse lasteaiast, kuhu FC Kuressaare tuli lastele treeningut tegema. Toona nelja-aastasele poisile hakkas mäng sedavõrd meeldima, et pallist sai kiiresti tema igapäevane kaaslane. Spordipisiku juur peitub aga juba tema geenides ning perekonnas. Regor meenutab, et tema sugulaste seas oli häid jalgpallureid ning tõenäoliselt aitasid just pereliikmed teda spordi juurde suunata.
Jalgpall polnud aga sugugi ainus ala, milles noormees andekust näitas. Pikalt tegeles ta ka tennisega, kuid ühel hetkel tuli siiski langetada otsus. „Hakkasin käima regionaalsetel treeningutel ja lõpuks kutsuti ka koondise trenni. Kuna jalgpallis läks nii hästi, otsustasin selle kasuks,“ meenutab ta.
Tennist mängib Regor aeg-ajalt tänaseni. Hiljuti sattus ta isegi kokku endise treeneriga, kes kutsus teda taas treeningutele, ent tihe jalgpallitrennide graafik sellele kuigi palju ruumi ei jäta. Lisaks on Regor proovinud golfi ja discgolfi, kuid põhialana pole miski suutnud jalgpalli troonilt tõugata.
Esindusmeeskonna kutse andis enesekindlust
FC Kuressaares on Regor sirgunud mängijaks, kes on harjunud väljakul vastutust võtma. Noorteklassides on ta kandnud ka kaptenipaela ning enda sõnul pole tal olnud pikemaid perioode, mil oleks tulnud pidevalt varumeestepingil istuda. Oma tugevusteks peab ta kiirust ja head väljakunägemist. Samas teab ta hästi, et arenguruumi jagub, eelkõige vasaku jala kasutamises ja tehnikas.
Üheks olulisemaks verstapostiks peab Regor kutset FC Kuressaare esindusmeeskonna treeningutele. See pani teda mõistma, et aastatepikkust tööd on märgatud.
„Kui esindusmeeskond kutsub trenni, siis saad ikka aru, et sind on märgatud,“ ütleb ta. Esindusmeeskonna ja duubelvõistkonna treeningute tasemevahe on noormehe sõnul tuntav. Just seetõttu sooviks ta kõrgemal tasemel treenida võimalikult palju. Suurt rolli tema arengus on mänginud ka treener Jan Važinski, kelle usaldust ja toetust Regor kõrgelt hindab. Eriti oluliseks peab ta võimalust olla meeskonna kapten: „See, et ta mind kapteniks usaldas, tõstis ka enesekindlust.“
Võidud, mis jäävad meelde
Kui paluda Regoril meenutada oma senise jalgpallurikarjääri kõige eredamat hetke, jõuab jutt rahvusvahelise turniirini Soomes. Seal õnnestus tema meeskonnal võita turniir, mille finaal kujunes tõeliseks närvide mänguks. Võitja selgitamiseks läks vaja penalteid.
„See finaal oli päris äge. Läks penaltiteni välja ja oli pingeline,“ meenutab ta. Kõik meeldejäävad mängud pole aga lõppenud võiduga. Eredalt on meeles ka kohtumine Inglismaa klubi Aston Villaga. Regori sõnul jäi sellest mängust kripeldama üks kohtuniku otsus ning tunne, et vastasega oleks võinud saavutada veel parema tulemuse.
Erilise kogemusena meenutab ta ka Saaremaa ja Hiiumaa vahelist jalgpallikohtumist, kus sai mängida koos vanemate FC Kuressaare mängijatega, kelle tegemisi oli varem kõrvalt jälginud. „Kunagi vaatasin neid ise jalgpalliplatsil, nüüd sain nendega lõpuks koos mängida,“ kirjeldab ta kogemust, mis jääb kauaks meelde.
Enesekindel, aga vahel ka emotsionaalne
Olgugi, et Regor on väljaspool palliplatsi enda sõnul pigem rahulikum kui esmapilgul arvata võiks, ei jäta ta muljet kellestki, kes tahaks väljakul märkamatuks jääda. Ta tunnistab ka ise, et on enesekindel ning vahel üsna emotsionaalne mängija.
Eriti võivad teda ärritada olukorrad, kus meeskonnakaaslane valib lihtsa söödu asemel keerulise lahenduse ja kaotab palli. Samas mõistab ta, et emotsioonid kuuluvad jalgpalli juurde ning meeskonnakaaslastega tülli minekust pole kellelegi kasu.
Kui ta on kellelegi väljakul halvasti öelnud, püüab ta olukorra ka heastada. Järgmisel hetkel võib ta sama mängijat juba kiita või julgustada. Jalgpall on tema hinnangul aidanud enesekindlust kasvatada. Sellele annavad hoogu nii võidud, õnnestumised kui ka treenerite ja kaaslaste tunnustus.
Neli trenni nädalas ja koolitööd peale selle
Gümnaasiumiõpilase ja jalgpalluri elu ühendamine pole alati lihtne. Regoril on nädalas neli jalgpallitreeningut, millele lisanduvad mängud. Võimaluse korral teeb ta veel iseseisvalt jõutrenni. Eriti keeruliseks võib olukord muutuda sügisel, kui tuleb uue õppeaasta rütmiga kohaneda ning kontrolltööd ja treeningud kipuvad ühele ajale sattuma.
„Näiteks eile ei käinudki trennis, sest jõudsin koolist hilja koju ja pidin kaheks tööks õppima,“ toob ta näite. Jalgpallist loobumise mõtteid pole tal siiski tekkinud. Vastupidi, hooaja lõppedes ja talvepausi saabudes hakkab ta peagi taas väljakule igatsema. Suurt rolli selles, et sport ja kool tasakaalus püsiksid, mängib pere.
„Pere mängib väga suurt rolli. Nad on mind nelja-aastasest saadik toetanud,“ kinnitab Regor.
Aastate jooksul on vanemad aidanud tal käia treeningutel ja turniiridel, muretsenud vajaliku varustuse ning pakkunud nii rahalist kui ka vaimset tuge. Sport on Jalakate peres üleüldse au sees. Ema ja isa mängivad pickleballi ning noorem õde tegeleb tennisega. Ka Regori mänge käiakse võimaluse korral vaatamas, eriti koduväljakul.
Unistus viib Saaremaalt kaugemale
Kuigi Regor otsustas pärast põhikooli lõpetamist jääda Saaremaale ja asuda õppima Saaremaa Gümnaasiumisse, oli tal kaalumisel ka Tallinnasse kolimine. Ta tunnistab, et pealinnas õppimine ja treenimine võinuks pakkuda teistsuguseid võimalusi, kuid kodusaarele jäämise otsuses mängisid rolli ka sõbrad ja tuttav keskkond.
Edasisi plaane ta siiski kivisse raiunud pole. Ühe võimalusena näeb ta tulevikus Tallinnas õppimist, kuid samavõrd paelub mõte välismaale minekust. „Tahaks jalgpalliga välismaale jõuda,“ ütleb ta oma suurima eesmärgi kohta.
See ei tähenda tingimata kohe mõnda Euroopa tippklubi. Regor peab täiesti võimalikuks alustada väiksemas välisklubis ning end samm-sammult üles töötada. Ka välismaale õppima minek on üks variant, mida ta kaalub. Millises riigis või klubis võiks tema tulevik olla, pole noormees veel otsustanud.
Profijalgpalluriks saamise võimalusse suhtub ta aga optimistlikult. Oluline on jätkata arengut, saada võimalikult palju mängukogemust ja kasutada ära võimalused kõrgemal tasemel treenimiseks. Kui aga küsida, mida soovitaks ta nooremale poisile või tüdrukule, kes tahaks jalgpallitrenni minna, kuid ei julge esimest sammu teha, tuleb vastus kiiresti.
„Võta sõber kaasa! Siis on alati julgem ja ägedam.“
Ta julgustab ka tüdrukuid jalgpalli proovima ning tunneb heameelt, et FC Kuressaares on tüdrukute jalgpalliga taas aktiivsemalt tegelema hakatud. Kui jalgpall lõpuks ei sobigi, võib ju alati midagi muud proovida. Peaasi, et esimene samm tegemata ei jääks.
Regori enda jaoks on see samm juba ammu tehtud. Nüüd tuleb vaid pöidlaid hoida, et Regori unistus saab teoks ning näeme loetud aastate pärast suurtel jalkastaadionitel mängimas saarlast, kellele kogu südamest kaasa elada.
