27/09/2026
Eelmine neljapäev sai ikka õite p**k.
Alustasime varakult Kiltsi lennuväljal Aktiivse Rehabilitatsiooni Laagris. Võtsime droonid kaasa, rääkisime abitehnoloogiatest, mängisime droonijalkat, proovisime simulaatoris lendamist ja loomulikult lasime mõned akud lennuvälja kohal korralikult tühjaks, et näidata, kui kiiresti üks võistlusdroon tegelikult liikuda suudab.
See osa päevast jäi meile kuidagi eriti sisse. Meie jaoks on lendamine mäng, sport ja kirg, aga seal sai väga selgelt aru, kui palju võib tehnoloogia tähendada inimesele, kelle igapäev on hoopis teistsugune. Ja kui äge on näha, et piirang ei tähenda tingimata seda, et midagi jääb tegemata. Vahel tuleb lihtsalt leida teine viis. Meie tahame väga, et droonid, simulaatorid ja kogu see maailm oleks avatud võimalikult paljudele inimestele. Ütleme nii, et tekkis hulk mõtteid ja nüüd nuputame neid, Hiinaks valmistumise kõrvalt.
Sealt kiire amps Haapsalus ja siis põhimõtteliselt otse teise Eesti otsa.
Õhtuks olime juba Tõrva Gümnaasiumis Teadlaste Ööl. Droonid jälle lauale, Simulaatorid lauale, droonijalka käima, puldid kätte ja esitlused seinale ja küsimustele vastama. Rahvast jagus, proovijaid jagus ja elevust ja katsetamisrõõmu loomulikult ka.
Mingil hetkel vaatasime aknast välja. Pime. Vihma sajab. Täiesti ideaalne aeg vanasse tammeparki võistlusdroone lennutama minna. Nii et loomulikult me läksime.
Paar pakki korralikku rebimist vanade puude vahel ja elu oli jälle ilus. Kõige ägedam oli aga näha õpilaste nägusid, kui droon päriselt hoo sisse sai. See “oota, SEE lendab nii kiiresti või?” reaktsioon töötab iga kord.
Siis asjad autosse ja tagasi kodu poole. Koju jõudsime napilt enne südaööd.
Oh seda rasket elu, mille me endale täiesti vabatahtlikult valinud oleme. Tänud kutsumast ja kutsuga aga jälle. Tänud Jesper!
Puhas rõõm. ❤️
