13/10/2026
Camino Invierno, 5. päev: Quiroga → Salcedo (24 km)
Sel päeval kaldusime Camino rajalt 5–6 km kõrvale, et homme naasta (ikka otse, mitte tagasi). Me polnud selles haagis ainsad – üks Hispaania paar tegi sama. Põhjuseks teekonna hajutamine: muidu oleks vahele tulnud ca 10 km pikkune päev. Aga see külake, Salcedo, on pika ajalooga ja meie elamine maahotellis, kus pakuti nii sööki kui jooki ja isegi bassein oli, oli muy cómodo!
Üks selle päeva väike säde oli pulma pildistamine, kus vanal roomaaegsel sillal oli ilmselgelt lille löönud preigmees ja peigmees. Küllap üks neist oli pruut, aga raske oli vahet teha, kumb. Ilusa koha olid valinud.
Salcedo küla peidab endas üht Galiitsia kõige arhailisemat saladust. See väike, veidi üle saja elanikuga paik ärkab igal aastal elule karnevali ajal, mida tuntakse nime all «Entroido de Salcedo». Selle pidustuse keskne kuju on «Oso de Salcedo» ehk Salcedo karu, kelle rituaal on suurepärane näide elavast eelkristlikust pärandist.
Karuks valitud kohalik mees riietati töötlemata lambanahkadesse, tema nägu kaeti paksust nahast valmistatud maskiga, millest ulatus välja hirmuäratav ninaosa, ning vööle seoti rasked lehmakellad. Karu ei liikunud üksi – teda saatsid «teenrid», kes kandsid lihtsat takutekki ja õlgedest punutud köiest vöösid. Nende ülesanne oli pikkade kaigastega rahvahulka vaos hoida, ohvreid piirata ja neid maapinnale suruda.
Kui Karu või tema «teenrid» kellegi kätte said, määriti ohvri nägu ja riided sisse spetsiaalse, veest ja tahmast või tuhast keedetud musta pastaga. Keegi ei pääsenud puhtalt – see oli osa rituaalsest «ristimisest».
Kuigi karnevali algas vahetult enne kristlikku paastuaega, on selle sisu puhtalt paganlik ja ulatub tagasi aegadesse, mil keldi hõimud ja piirkonna esiasukad elasid loodusega täielikus rütmis. Karu sümboliseerib looduse metsikut, taltsutamatut jõudu. Tema koopast väljatulek tähistas talve lõppu ja maa järkjärgulist sulamist – rituaali, mis «äratas» maa uueks elutsükliks.
Tuhaga kokkumäärimine ei olnud mõeldud pelgalt meelelahutuseks: tuhk sümboliseerib maa väetamist, põldude tulevast küllust ning naiste viljakust. See oli puhastav ja elujõudu edasi kandev toiming.
Salcedo traditsioonil on tugevad paralleelid teiste Euroopa äärealade, näiteks Sardiinia mägikülade või Põhja‑Kreeka iidsete maskeraadidega, kus loomaks kehastumine oli viis suhelda vaimude ja loodusjõududega.
Salcedo elanikud on suutnud traditsiooni hoida elavana läbi sajandite, hoolimata sellest, et diktaator Francisco Franco ajal olid kõik karnevalid ja näomaskid Hispaanias rangelt keelatud. Tänapäeval on Salcedo karu mask unikaalse kultuuriväärtusena eksponeeritud ka Binche rahvusvahelises karnevali‑ ja maskimuuseumis Belgias. Meie nägime karu siiski vaid seinamaalingul.
Igal juhul tasus rajalt mahakeeramine end ära, sest sel päeval saime imetleda ja maitsta maasikapuu (Arbutus unedo) vilju. Tegemist on igihalja põõsa või puuga, mis kasvab looduslikult peamiselt Vahemere maades. Omapärase nime on taim saanud oma maasikaid meenutavate viljade järgi. Viljadest tehakse peamiselt moosi, džemmi, siirupit ja alkohoolseid jooke. Näiteks Portugalis valmistatakse nendest kanget alkohoolset jooki Aguardente de Medronho.
Maasikapuu on botaaniliselt eriline, kuna tal on sügisel korraga küljes nii eelmise aasta küpsed viljad kui uue hooaja õied. Kuna viljade küpsemine võtab aega terve aasta, pakub puu sügisel erakordset vaatepilti, kus roheliste lehtede vahel on korraga valged õiekobarad ja erepunased marjad. Maasikapuu on ajalooliselt ja kultuuriliselt väga tähtis Hispaanias, näiteks Madridi vapil ja linna keskväljakul asuval kuulsal pronkskujul on kujutatud karu, kes küünitab maasikapuu viljade poole.
NB! Maasikamarju pildistas Tuuli Ojasoo. 🍓🍓🍓
