Aidi Gerde Tuisk fännileht

Omloop der Kempen, UCI 1.1 kategooria Hollandi ühepäevasõit, mille pikkuseks oli 130 km. Profiililt pigem sile, kuid sisaldas kümmet munakivilõiku. Eelmisel aastal õnnestus klubikaaslasel Aprilil see sõit võita, seega olid ootused suured. Seekord oli stardirivi muidugi tugevam - tugev Hollandi koondis eesotsas Lorena Wiebesega, lisaks kaks World Touri, kolm Pro Continentali ning hulk Continental- ja klubitaseme võistkondi.

Meie võistkonna taktika oli sõita lõppfiniši peale ja aidata seekord esisprinter Kajat.
Sõit algas rahulikult — võib isegi öelda, et igavalt. Umbes tunni möödudes hakkas tugevalt sadama ning olud muutusid päris külmaks, märjaks ja ohtlikuks, eriti munakividel.

Kui sõidetud oli 50 km, lasti kaks jooksikut eest ära. Peagi kasvatasid nad edu neljaminutiliseks ning grupis ei võtnud keegi initsiatiivi, et neid tagasi tuua. Vahepeal oli vihm ka lakanud.

Kui sõita jäi veel 25 km, võttis Hollandi koondis asja käsile ning jooksikud saadi viis kilomeetrit enne lõppu kätte. Sealt edasi oli rada kurviline ja tehniline, kiirus kõrge ning grupp pikaks venitatud. Hoidsin oma liidrit heal positsioonil, et ta saaks õigel hetkel sprinti alustada.
Viimasel kahel kilomeetril kaotasin ta küll korraks silmist, aga ta oli ideaalilähedases positsioonis, et finišit teha. Paraku mõjutasid külmad olud teda tugevalt ning tal ei olnud enam piisavalt jalga, et kõrgesse mängu sekkuda.

Tulime koos üle lõpujoone — Kaja 10. ja mina 9. kohal. Olen tulemusega rahul; kahekesi koos Kajaga oli teiste täisrongide vastu raske saada.

Tänase sõidu võitis loomulikult Lorena Wiebes, kes oli sunnitud kuus kilomeetrit enne lõppu rehvipurunemise tõttu koos võistkonnakaaslasega ratast vahetama, kuid aidati kiiresti gruppi tagasi. Sellist võistkonnakaaslaste tuge ja panust saavad pakkuda ning kasutada ainult parimad🩷🚴🏻

Täna algas järjekordne 10-päevane võistlustsükkel Belgias, mille sisse mahub seekord neli võistlust.

Esimesena sõitsin täna UCI 1.1 kategooria ühepäevasõidu Trofee Maarten Wynants, mille pikkuseks oli 117 km (11 × 10,5 km ringi). Profiililt oli rada pigem sileda poolne – minimaalselt lainetas ja tõuse polnud pikalt.
Stardis olid mõned World Touri võistkondade järelkasvutiimid, paar ProContinentali meeskonda ning ülejäänud koosseisu moodustasid Hollandi ja Belgia Continentali- ning klubitaseme võistkonnad. Kuna sellistel sõitudel ei ole kellelgi domineerivat ülekaalu, siis on võistlused väga lahtised ja täis pidevaid rünnakuid.

Minu võistkond koosnes täna viiest ratturist. Sain sõita oma tulemuse peale ning teised pidid pakkuma tuge mulle ja klubi teisele sprinterile Kajale. Ideaalne plaan oli sprintida minuga, aga kui midagi lõpus ei klapi, suudab ka Kaja hästi spurtida.

Kuna sõitsime ringidel, kus teed olid kitsad ning sees oli ka mitu järsku pööret, oli positsioneerumine oluline. Sain positsiooni hoidmise ja rünnakute haldamisega hästi hakkama ning ka tiimitöö toimis.

Sõidu lõpplahenduseks kujunes suure grupi finiš. Klubikaaslased hoidsid mind ja Kajat heal positsioonil ning viimasesse kurvi, mis oli 600 meetrit enne lõppu, läksime grupi eesotsas. Kahjuks takerdusin kurvist väljudes kahe sprindirongi vahele (Kaja jõudis minu ees sealt veel läbi lipsata). Allatuulega lõpusirgel oli grupp juba ees pikas jorus ning väga kiiresti liikunud sprindirongide vastu oli positsiooni parandamine keeruline.

Seekord tulemuseks 13. koht, millega päris rahule jääda ei saa, sest olin valmis heitlema poodiumikoha eest. See-eest tõi Kaja “kastanid tulest välja”, saavutades 6. koha.
Uus võimalus vigade parandamiseks avaneb juba mõne päeva pärast.

Tänase võistluspäevaga GP Schellebelle’il võin igati rahule jääda. Tundsin end tugevalt ja enesekindlalt, sain kõigi tiimi poolt seatud ülesannetega hästi hakkama ning see kõik päädis klubikaaslase Nora 2. kohaga.

Tegemist oli Belgias sõidetud UCI 1.1 kategooria võistlusega, mis profiililt oli sile. Distantsiks 129 km, mida sõitsime ringidel. Igal ringil oli sees neli munakivilõiku.

Võistluse eelvaates olime tiimiga isegi ühed favoriitidest, kuna meil oli kõige ühtlasem sprinterite koosseis ning palju kõrgema tasemega tiime kohal polnud. Enamiku osalejatest moodustasid Belgia ja Hollandi kohalikud klubid. Sellised sõidud on üldjuhul väga lahtised – jooksikuid kaugele ei lasta ning samas on need ka ohtlikud, kuna tase on pigem ebaühtlane.

Tiimi taktika oli selline, et Nora oli esisprinter ning klubi uuele liikmele Kajale anti vabad käed tegutsemiseks. Kõik ülejäänud pidid täitma abistavat rolli.

Kohe alguses võeti tempo üles. Oli üksikuid jooksikuid, kuid neid kaugele ei lastud. Üritasin ka ise 17 km enne lõppu ning sain kiiresti vahe 12 sekundi peale. Kohe asusid konkurendid mind jälitama. 10 km enne lõppu saadi mind kätte, kuid suutsin grupi ees positsiooni säilitada ja taastuda.

Seejärel oli selge, et tuleb grupifiniš. 1,5 km enne lõppu liikusin grupi ette ning vedasin enda taga Norat, kuni jooneni jäi 200 meetrit. Sealt edasi spurtis Nora juba ise, kuid väga napilt jäi võidust puudu.

Piirdusime täna 2. kohaga. Minu isiklikuks kohaks jäi 40. koht, aga see ei peegelda võimekust. Olin seal ja tegin seda, mida tegema pidin – ning tegin seda hästi.

Nüüd tuleb võistlemisest nädalane paus ning siis ootab ees järjekordne 10 päeva pikkune võistlustsükkel, kuhu mahub tervelt neli starti.

Pärast kodus taastumist ja terviseuuringuid olen tagasi võistluskarusellis!

Selle võistlustsükli esimene sõit toimus täna (25.04) Hollandis, Omloop van Borsele (UCI 1.1). Tegemist oli täiesti sileda profiiliga, kolmel erineva pikkusega ringil sõidetava võistlusega.
Kuna eelnevatel sõitudel olin kannatanud terviseprobleemide käes ning sellest tulenevalt oli pingutada raske, siis enne tänast sõitu ei teadnud, kuidas enesetunne olema saab.
Tiimi plaan oli sõita kahe sprinteriga. Nora oli esisprinter, kellele pidid lõpuspurdis abiks olema võistkonnakaaslased, ning mina olin teine sprinter, kes pidi ise hakkama saama.
Sõidu esimeses pooles sõideti ühtlaselt ja kiiresti ning sõit oli pigem kontrolliv. Teises pooles hakati ründama ning sõit muutus väga hektiliseks. Olin ka ise korra äraminekus, aga sellest ei saanud asja. Pärast seda sain aru, et punt tahab ilmselt ainult pundifinišit, ja hoidsin edaspidi end selleks.
Finiš kujunes kiireks ja oli paar tiimi, kes olukorda dikteerisid. Olin võib-olla natuke liiga vara grupi ees ja sellega veidi end kulutasin. Enne kui minu kõrvalt spurti alustati, nägin, et Nora on mul ka taga. Kusagil 200 m enne lõppu alustasin ka ise spurti, aga sellist teravust enam jalas ei olnud, millega lõpuni minna. Nora õnneks tuli õigel hetkel minu tagant välja ja sai edasi minna, aga poodiumist jäi napilt siiski välja – 4. koht.
Lõpptulemuseks minule 8. koht, millega olen täna rahul.
Järgmine sõit ootab ees juba vähem kui nädala pärast Belgias

Pool minu võistluskalendris olnud madalmaade kevadklassikutest on tänaseks sõidetud. Algas kõik positiivse noodiga, enesetunne oli hea ja tundsin ennast esimestel sõitudel tugevana. Kahjuks peale MidWest Cycling Classicul toimunud kukkumist on edaspine möödunud keeruliselt - esmalt oli teemas peapõrutusest taastumine ja hetkel veel tuvastamata tervisemurega võitlus.

Kuna taastumine võtab veel aega ja ma ei tundnud ennast veel piisavalt enesekindlalt, siis kehastusin eelmisel nädala Belgias ja Hollandis toimunud kolmel võidusõidul võistkonna liidrite abiliseks. Aitasin liidreid võistluste otsustavates sõidufaasides olla headel positsioonidel grupi peas ning seejärel tulin omas tempos lõpuni, et siis olla piisavalt värske järgmistel sõitudel.

Nüüd jõudsin üle pika aja koju tagasi, et järgmisel nädalal teha põhjalikud terviseuuringud.

Võistluskaruselli naasen juba aprilli lõpus, kui toimuvad järjekordsed Belgia ühepäevasõidud.

Eilse Midwest Cycling Classicu starti minnes olid ootused suured. Tahtsin ja olin valmis sõitma kõrgele kohale. Vorm ja enesetunne olid head, motivatsioon kõrge ning mulle sobisid nii rada kui finiš.

Paraku käivad rattaspordi juurde kukkumised, mille ära hoidmiseks ei piisa pelgalt enda osavusest, ohtude märkamise oskusest ja kogemusest. Võistluse 20. kilomeetril toimus kukkumine, millest mööda põigata polnud võimalik ning maas ma olingi. Seejärel sõitsid veel tagantpoolt tulnud võistlejad omakorda mulle otsa.

Kui maast püsti tõusin, oli kohe selge, et sõit on minu jaoks läbi – kiiver katki, mis tähendab, et pea on saanud millegagi pihta ning tuleb läbida võistluse arsti kohustuslik test enne, kui saab jätkata. Lisaks muljutud küünar- ja hüppeliiges ning marrastused siin ja seal.

Sain loa lennata võistkonnakaaslase valvsa pilgu all Hispaaniasse, kus teen MRT-uuringu, mis peaks välja selgitama võimaliku peapõrutuse. Seejärel saab selgeks, kui pikaks kujuneb treening- ja võistluspaus. Loodame parimat.

Eile sõitsin Belgias Danlith Nokere Koerse 1.Pro kategooria ühepäevasõitu. Stardis olid kõik World Tour’i ja ProContinental’i võistkonnad ning lisaks viis Continental-taseme võistkonda.

Plaan nägi ette, et proovin kohe alguses rünnata, tekitada või pääseda jooksikute gruppi ning kindlasti sõit lõpetada. Eesmärgiks oli tuua klubile ja iseendale tähelepanu ning säästa peagrupis sõitvaid võistkonnakaaslasi, kes pidid lõpptulemuse tegemise enda peale võtma.

Pärast tehnilist starti ründasin ise. Paar ratturit tuli kaasa, kuid peagrupp tõi rünnaku kiiresti tagasi. Üsna pea ründasid kaks konkurenti uuesti ning pääsesid väikese vahega eest ära. Otsustasin neile järele sõita ning minuga tuli kaasa veel kaks ratturit. Tekkis viieliikmeline jooksikute grupp, mis töötas ühtlaselt koos ning vahe peagrupiga kasvas neljaminutiliseks.

Viiekesi püsisime ees kuni 66 km enne lõppu, seejärel jätkasime kolmekesi kuni 40 km enne finišit. Suutsin seejärel peagrupi tempos püsida kuni 14 km oli jäänud lõpuni. Sel momendil tehti tugev rünnak munakivitõusul, millele enam reageerida ei jõudnud. Jäime kolme sõitjaga kokku, kelle jaoks sai ka seal tõusul töö tehtud. Seejärel võtsime “käigu välja” ja liikusime üheskoos lõpuni.

Kokku püsisime jooksikutega peagrupi ees 85 km, mis väsitas piisavalt, et kõrge lõpptulemuse nimel enam sõita ei olnud võimalik. Tulemuseks protokollis 75. koht, kuid nii klubi kui ka isiklikud eesmärgid said tublisti täidetud.

Järgmine võistlus toimub juba käesoleva nädala pühapäeval – MidWest Classic nimeline UCI 1.1 taseme ühepäevasõit.

Palju õnne sünnipäevaks, Aidi! 🎉

Olgu su elumeri rahulik, tuul alati soodne ja kurss kindlalt unistuste poole. ⛵💙
Olgu rajal jõudu jalgadesse, selget sihti silme ees ja seda sisemist rahu, mis teeb sinust tõelise meistri.

Sa ei vaja valju häält, et silma paista – sinu töötahe, enesekindlus ja suur süda räägivad alati enda eest.
Aitäh, et inspireerid nii rajal kui ka selle kõrval.

Ilusat, tugevat ja rõõmurohket uut eluaastat! 🚴‍♀️✨

2026.aasta hooaja avastardi tegin 5.–8. veebruaril Abu Dhabis toimunud UAE Tour Women velotuuril 🚴‍♀️🌴 Tegemist on World Tour kategooria mitmepäevasõiduga, kus olid stardis kõik tugevamad naiskonnad ning sprindi tipud eesotsas Lorena Wiebesega.
Neljasest etapist kolm olid sileda profiiliga – tõeline võimalus sprinteritele. Viimane etapp lõppes aga 10,7 km pikkuse Jebel Hafeeti tõusuga (keskmine 6,9%), mis sobib pigem mägironijatele ⛰️

Mul avanes võimalus sõita enda tulemuse peale ja hooaja algus tuli paljulubav:
🔹 1. etapp (111 km) – 16. koht
🔹 2. etapp – 26. koht
🔹 3. etapp – 67. koht (viimase kilomeetri vale otsus maksis kohti)
🔹 4. etapp – 107. koht (raske mäefiniš ja vedelikupuudus tegid oma töö 🥵)
Kokkuvõttes olen võistlusega rahul – 16. ja 26. koht on minu senised parimad tulemused World Tour tasemel 🙏 See annab hooaja alguseks hea enesekindluse.
Nüüd ootavad ees treeningud Hispaanias ☀️ ning märtsis juba Belgia klassikud 🇧🇪
Hooaeg läheb edasi!

Väike vahekokkuvõte 🤗

Pühadejärgne treeningperiood on tehtud ja intensiivsus trennides on selgelt tõusnud.
Trennide juurde käivad ka testid – treener Karmen oli ise kohapeal ning loomulikult ei puudunud ka laktaadimõõtmised.
Järgmisena ootab ees nädalane tiimilaager ning kohe pärast seda suundun UAE-sse, kus avan oma võistlushooaja juba veebruari esimesel nädalal.
Hooaeg läheneb ja töö käib täie hooga 💪🔥