Aidi Gerde Tuisk fännileht

Directions

Aidi Gerde Tuisk fännileht Aidi Gerde Tuisk on Eesti noorim naisrattur, kes sõlminud välisklubiga profilepingu. Hoiame tema a

Paljulubavalt alanud 2026. aasta võistlushooaeg kujunes siiski keeruliseks ja kokkuvõttes pettumust valmistavaks. Kuigi ...
14/10/2026

Paljulubavalt alanud 2026. aasta võistlushooaeg kujunes siiski keeruliseks ja kokkuvõttes pettumust valmistavaks. Kuigi tegin arengus sammu edasi, saavutasin hooaja alguses häid tulemusi ja kogusin rohkem UCI-punkte kui eelmistel hooaegadel, ei olnud see piisav uue lepingu saamiseks.

Minu praegune koduklubi Hitec Products Fluid Control teatas septembri alguses sõitjatele, et lõpetab toetajate puudumise tõttu käesoleva hooaja lõpus tegevuse. Seetõttu tuleb mul leida uus klubi. See ülesanne pole sugugi kerge, sest naisratturite tööturul valitseb sõitjate üleküllus. Kahjuks on ka mitmed teised tiimid teatanud tegevuse lõpetamisest. Suurte jalgrattariikide, nagu Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa klubid, eelistavad palgata esmajärjekorras oma riigi rattureid, olenemata nende saavutatud tulemustest. Alles seejärel antakse võimalus välisriikide ratturitele.

Tekkinud olukord on küllaltki stressirohke ja kohati lootusetuna näiv, aga tunnen, et veel pole aeg, et jalgrattaspordiga lõpetada.

Muutused puudutavad ka minu tiimi – nimelt lõpetab tiim AG Tuisk oma tegevuse. Tänan oma treenereid Karmen Reinpõldu ja Raimo Ülavere koostöö eest. Aitasite mul viia ellu oma unistuse saada World Touri tasemel profiratturiks. Kahjuks ei jõudnud me koos lõppeesmärgini, kuid sellel teekonnal kogesime palju ilusaid hetki ja ka valusaid tagasilööke. Õppisime ja kasvasime koos. Veel kord suur aitäh teile!💛

Praegu olen alustanud puhkusega, kuid samal ajal tegelen ka oma tuleviku planeerimisega. Soov tippspordis jätkata on mul endiselt olemas, kuid praegu tuleb leida vastused küsimustele, kus ja kuidas seda teha. Loodan, et leian lahenduse, mis võimaldab mul oma unistuse nimel edasi töötada ja ratturina veel järgmisi samme teha.

Aitäh kõigile, kes on mulle sellel teekonnal kaasa elanud, mind toetanud ja uskunud minusse ka keerulisematel hetkedel. Teie toetus tähendab mulle väga palju! ❤️

🚴‍♀️ Tartu RattamaratonTRM on võistlus, mille üritan alati oma võistluskalendrisse mahutada. Seekord oli see aga mitmel ...
21/09/2026

🚴‍♀️ Tartu Rattamaraton
TRM on võistlus, mille üritan alati oma võistluskalendrisse mahutada. Seekord oli see aga mitmel põhjusel eriti eriline.
Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk kutsus mind osalema, mis on mulle suur au. Lisaks kuulub Tartu Rattamaraton alates sellest aastast UCI World Gravel Seriesi võistluste hulka, mis tõi stardijoonele väga tugeva rahvusvahelise konkurentsi. Naised startisid seekord eraldi ning 123 km p**kusele rajale tuli 48 tugevat naisratturit.
Üheks võistluse suurfavoriidiks oli Austraalia profirattur Tiffany Cromwell, kes kuulub World Touri meeskonda Canyon//SRAM ning on oma karjääri viimasel hooajal keskendunud just gravelivõistlustele. Lisaks oli stardis tugev soomlanna Karoliina Leinonen.
Stardist otsustasin kohe tugevalt alustada ja tempot üleval hoida. Juba 8. kilomeetriks olime neljakesi eest ära – mina, Tiffany, Karoliina ja Kristel Sandra Soonik. Samal ajal hakkasid meile selg ees vastu tulema esimesed meeste grupid, kellest möödumine oli kohati päris keeruline.
Umbes 20.kilomeetri paiku näitas kompuutril olev rajakaart ees ootavat pööret. Ennetasin Tiffany kiirendust liikudes temaga kaasa. Kurvi taga ootas meid ees üks järsem tõusu nukk, millel ta kiirendas. Selle kohapeal jätsime maha Kristel Sandra Sooniku. Selgelt oli tunda, et rahvusvaheline superstaar on raja luuret teinud ja teadis kuidas tülikatest konkurentidest vabaneda.
45.kilomeetril ootas ees porine, pehme ja künklik lõik. Olin kindel, et Tiffany proovib seal uuesti. Nii ka läks - ta pani hoogu kõvasti juurde ja hoidis seda terve raske osa. Sellel lõigul raputasime maha Karoliina Leinoneni ja jätkasime kahekesi. Olin ise ka päris piiri peal, aga peale pikemat pingutamist korra kõrvuti liikudes oli näha, et tal polnud samuti kerge.
Järgmine väljakutse ootas meid vahetult ennem Harimäge. Olin Tiffany rünnakuks tõusul valmis ning suutsin edukalt reageerida sellele, kuid umbes 500m enne tippu jõudmist ründas ta uuesti ja sellele ei jõudnud ma reageerida. Koheselt tekkis umbes 30-sekuniline vahe, mida üritasin kinni sõita. Tagaajamine jätkus kuni Sihva toitlustuspunktini 75. kilomeetril. Vahe püsis umbes minuti juures. Mingil hetkel hakkas jaks raugema ning Tiffany liikus kindlalt eest ära.
80-85.kilomeetril nägin tagant lähenevat soomlannat ja otsustasin natukene kergemalt võtta, et ta järele jõuaks, et edasi koos liikuda. Palu toidupunktis, kus oli lõpuni jäänud 23 kilomeetrit, oli peale tugevat vihma päris mudane. Olin panustanud kiiretele Shwalbe G-One RS Pro rehvidele, mille veeremine on väga hea, kuid mudastes oludes pidamine kesisem. Karoliina seevastu kasutas natuke suurema mustriga rehve ja porisemal lõigu andis see talle eelise.
Ühelhetkel uisutasingi korralikult muda peal ja ta sai väikese vahe sisse. Minu kahjuks märkas ta seda ja pani veel hoogu juurde. Too hetk enam ei jõudnud ma ise pingutusega “punasesse” minna ja vaatasin, kuidas ta mu ees kaugusesse tasapisi kadus.
Viimased 20 sõitsin omas tempos lõpuni.
Lõpetasin tugeval kolmandal kohal!🥉
Olen tulemuse ja tugeva sõiduga rahul. Eelkõige sain kinnituse, et MM-i eelne ettevalmistus on läinud hästi ja olen õigel teel.
Suured tänud Tiffany Cromwellile ja Karoliina Leinonenile ägeda sõidu eest ning Indrek Kelgule ja tema Klubi Tartu Maraton meeskonnale hea korralduse eest.
Järgmine sõit juba Kanadas 🇨🇦 – maanteesõidu maailmameistrivõistlustel. Seal teen kaasa naiste eliitklassi grupisõidus, mis toimub 26. septembril.

26.septembril Kanadas toimuvateks maanteesõidu maailmameistrivõistlusteks valmistumine on täies hoos ning selle raames o...
06/09/2026

26.septembril Kanadas toimuvateks maanteesõidu maailmameistrivõistlusteks valmistumine on täies hoos ning selle raames olen viimasel kahel nädalavahetusel osalenud graveli võidusõitudel. Kes ei tea, siis gravel kujutab endast kruusal, metsas ja asfaldil maanteerattalaadse rattaga võistlemist, mille ainsaks erisuseks on ehk jämedamad rehvid.
Eelmisel nädalavahetusel startisin Belgias Houffalizes toimunud Euroopa meistrivõistlustel gravelis. Rada oli väljakutsuv ja raske, aga kahjuks olin sunnitud võistluse viimasel kolmandikul katkestama purunenud esirehvi tõttu. Tehnilise abi punkt oli kaugel ning rehvi tekkinud ligi 1 cm suurust auku ei aidanud parandada ei piim, vaht ega ka õhukumm..
Sellel nädalavahetusel toimusid see-eest Alutagusel Eesti meistrivõistlused gravelis. Kuna eelmisel nädalal jäi sõit pooleli, siis tuli see viga parandada.

Päev varem võistluspaika jõudes võttis mind vastu tugev paduvihm. Rajaga tutvumise olin sunnitud tegema hoopis osaliselt autoga. Pärast lõunat tuli aga päike välja ning raja viimase osa sain kenasti sõita. Võistluspäeva hommikul ootasid meid stardis ees hoopis teistsugused tingimused – kena päikeseline ja kuiv ilm.
Naiste eliidi 130 km p**kusel võistlusel oli stardijoonel 14 võistlejat. Kohe stardist keerasid kohalike maastikurattamaratonide kangelased gaasi põhja ja sõidu kolmandal kilomeetril oli juba tekkinud kuueliikmeline jooksikute grupp.
Kui esimesel kümnel kilomeetril tegid kõik ühtlaselt tööd, siis sealt edasi hakati juba vahetusi vahele jätma. Rajaga tutvudes olin ära märkinud ühe tehnilise ja mudase, 5 km p**kuse lõigu, mis sobis konkurentide testimiseks hästi. Vajutasin seal keskmisest tugevamalt ning sellelt lõigult väljudes selja taha vaadates nägin ainsana umbes 50 meetri kaugusel ühte peamist konkurenti, Ann-Christine Allikut. Sealt edasi oli tükk tühja maad.

Korra küll mõtlesin, et vajutaks üksi eest ära ja vaataks, kas suudan ülejäänud 110 km üksi eest ära olla, kuid miski mu sees kutsus mind korrale. Ootasin Anni järgi ja siis vunkisime juba koos finiši poole.
Esialgu proovisid paar konkurenti tagant meid kätte saada, kuid 40. kilomeetriks oli vahe juba kärisenud oluliselt suuremaks ja enam polnud ohtu, et keegi meile järele tuleb. Jagasime Anniga kordamööda vahetusi ning 20 km enne lõppu Kuremäe kloostri tõusul vajutasin veidi tugevamalt, et testida natukene Anni seisundit. Oli näha, et tal napib teravust ning see andis mulle kindluse, et suudan teda edestada viimasel kolmel kilomeetril, mis olid tehnilisemad ja raskemad.

Hoidsingi lõpus ise ees hoogu võrdlemisi kõrgel, et saaksin sõita parema veeremisega trajektooril ning juhul, kui ta sooviks rünnata, saaks ta seda teha oluliselt halvema veeremisega trajektooril. Nii suudaksin rünnakule reageerida ja vajadusel juurde panna.

Lõpuspurti alustasin 500 m enne lõpujoont ning nii see teine Eesti meistritiitel tuligi.
Aitäh, Ann – olid meeldivad 110 km sinu seltskonnas.

Nüüd ootavad ees kaks nädalat raskeid treeninguid, mis kulmineeruvad Tartu Rattamaratoni raames toimuva World Gravel Seriesi 120 km võistlusega ning sealt juba otse Kanada poole teele.

Kui ma 20. juulil Tignesesse jõudsin, olid naiste rattaspordi tippsõitjad Demi Vollering ja Kim Le Court seal lõpetamas ...
17/08/2026

Kui ma 20. juulil Tignesesse jõudsin, olid naiste rattaspordi tippsõitjad Demi Vollering ja Kim Le Court seal lõpetamas oma Tour de France’i eelset ettevalmistust. Mina sel korral sellel suurtuuril veel startida ei saanud, kuid kindlasti täitub ka see unistus ühel päeval.
Mind tõi Tignesesse – 2150 meetri kõrgusel merepinnast asuvasse Prantsusmaa suusakeskusesse Mont Blanci vahetus läheduses – soov alustada hooaja teise poole ettevalmistust kõrgmäestikus. Olin juba hooaja alguses otsustanud, et soovin tiitlivõistlusteks valmistuda just kõrgmäestikus. Euroopas pole aga kuigi palju kohti, kus saab treenida üle 2000 meetri kõrgusel, kus sellel aastaajal on sobivad ilmastikutingimused ning samal ajal ka hea teedevõrgustik rattatreeninguteks.
Kuna ma polnud varem kõrgmäestikus treeninud, oli teadmatus päris suur. Kuidas mu keha kõrgusega kohaneb? Millist mõju avaldab see treeningutele ja taastumisele?
Ettevalmistused selleks laagriks algasid juba aprillis, kui arutasime plaani koos treeneri ja spordiarstiga. Kõrgmäestikku minnes on äärmiselt oluline, et teatud verenäitajad oleksid eelnevalt sobival tasemel. Vastasel juhul võib kõrgmäestiku mõju olla hoopis vastupidine sellele, mida treeninglaagrist ootad.
Omaette väljakutse oli ka sobiva asukoha leidmine. Lõpuks jäi sõelale Tignes, kus tundus kõik vajalik olemas olevat. Suur tänu Reigo Rosenbergile heade soovituste eest!
Seejärel jäi üle veel üks oluline osa – eelarve kokku saada.
Laagri p**kuseks oli planeeritud 21 päeva, mille jooksul tegin 36 treeningut kogukestusega 58 tundi. Enamiku rattatreeningutest tegin 1800–2650 meetri kõrgusel, kuid mõned intensiivsemad treeningud toimusid ka alla 1000 meetri kõrgusel. Lisaks kuulusid treeningplaani kuumaaklimatiseerumise ehk heat-treeningud ja jõusaal.
Sellises ilusas keskkonnas lendas aeg päris kiiresti ning kõik, mis planeeritud sai, sai ka tublisti tehtud. Esimese kõrgmäestikulaagri kohta olen rahul ning nüüd on hea teadmise võrra rikkamalt edasi minna.
Tänaseks olen juba liikunud Belgiasse, et alustada võistlustsükliga, mis kestab kuni 30. augustini ning kulmineerub graveli Euroopa meistrivõistlustega. Seejärel teen veel ühe ettevalmistustsükli Eestis, enne kui suundun maanteesõidu maailmameistrivõistlustele, mis toimuvad sel aastal Kanadas, Montrealis.

Omalt poolt soovin tänada kõiki, kes aitasid selle treeninglaagri korraldamisele ja õnnestumisele kaasa.
Eriline tänu Multimek Balticule ja Eesti Jalgratturite Liit !
Teie abita poleks see plaan teoks saanud!🩷

Eesti ja Baltimaade maantee grupisõidu meistrivõistlused peeti seekord Leedus, Panevėžyses.Palav ilm, olematu tuul ja tä...
10/07/2026

Eesti ja Baltimaade maantee grupisõidu meistrivõistlused peeti seekord Leedus, Panevėžyses.

Palav ilm, olematu tuul ja täiesti sileda profiiliga 40 km p**kune ring, mida tuli läbida kolm korda – kokku ootas ees 120 km p**kune võidusõit. Baltimaade ühiste meistrivõistluste võlu ja valu peitub selles, et stardis on kolme riigi kolme erineva võistlusklassi naisratturid (eliit, U23 ja harrastajad), kellest umbes veerand on erinevate võistkondade tegevsportlased, kes üldjuhul jaksavad ja tahavad võidu sõita. Samas puudub sageli koostöötahe, sest kõik ihkavad meistritiitlit.

Siledal rajal ja tuulevaiksetes tingimustes hakkab olulist rolli mängima asjaolu, et üksikute profiratturite individuaalne võimekus ei avalda nii suurt mõju. Seevastu suureneb harrastajate roll, sest nad näevad oma võimalust profiratturite väheses koostöös ja lõpusprindis. Ühtegi tugevat jooksikute gruppi eest ära ei lasta – sõidetakse suure grupiga jooksikud kinni ning sellele ei järgne enamasti midagi. Ehk siis paras passimine ja kavaldamine.

Kuna klubi jaoks on olulised UCI punktid ning kõrgelt hinnatakse ka meistrisärki, tegime tiimikaaslase Lauraga plaani, mille järgi pidin võistluse teises pooles aktiivselt ründama ja proovima eest ära saada, samal ajal kui tema valmistub lõpusprindiks.

Võistlus algas väga rahulikult ning esimene ring sõideti sisuliselt soojenduseks. Kohe teise ringi alguses tundsin, et esirehv vajub tühjaks. Tegin rattavahetuse, kuid enne, kui peagruppi tagasi jõudsin, ründasid sealt kolm suhteliselt tugevat ratturit, kes said kiiresti vahe sisse. Oleksin ka ise tahtnud jooksikute hulka pääseda, sest see sobis meie esialgse plaaniga.

Pärast rattavahetust sain kiiresti aru, et varuratta sõiduasend ei ole mulle ideaalne ja häirib. Pidin tegema uue rattavahetuse, et saada tagasi oma võistlusratas, ning samal ajal vahetati ka esijooks. See võttis tavapärasest rohkem aega ning saateautode kolonn pääses mööda. Pidin umbes neli kilomeetrit üksinda pingutama, kuid sain peagruppi ilusti tagasi.

Kohe proovisime koos ühe Leedu ratturi, hilisema võitjaga, jooksikutele järele sõita, kuid tugevad harrastajad võtsid peagrupis hoo üles ja püüdsid meid kinni.

Kuna leedukatel oli peagrupis mitu tugevat sprinterit, loobusid kaks jooksikut ning langesid peagruppi tagasi. Ette jäi ainult Eesti rattur Ann Christine Allik, kes jätkas tugevat sõitu ning kasvatas vahet peagrupiga. Peagrupis olevad lätlased ja leedulased vaatasid seejuures rõõmsalt eestlaste otsa, sest Eesti meistritiitli saatuse otsustamine oli meie asi ning meil lasus kohustus jooksik kinni püüda.

Jooksiku jälitamisse panustasime ainult kolmekesi – Jaanika Lõiv, Laura ja mina. Harrastajatelt oleks seda olnud palju nõuda ning ka tulevane Eesti meister ei soovinud jälitamisse panustada.

Saime jooksiku kätte ja asusime suure grupiga lõpusprindiks valmistuma. Kolm kilomeetrit enne finišit panid profisportlased oma individuaalse võimekuse maksma, tõstes tempo väga kõrgeks ning tõmmates grupi pikaks reaks. Viimasest kurvist väljudes, umbes 200 meetrit enne finišit, olin kolmandal positsioonil – hilisema Balti meistri tuules, Laura omakorda minu taga. Leeduka lahtivedaja lõpetas oma töö ning keeras järsult sprinteri tuulde tagasi, kuid selle manöövriga sõitis ta mulle küljepealt sisse. Minu tuules olnud Laura pääses küll mööda, kuid minu jaoks oli kõrge poodiumikoha võimalus kadunud, sest hoog oli läinud. Jäin leeduka ja Laura vahele karpi.

Veeresin seejärel üle finišijoone, saavutades Eesti meistrivõistluste arvestuses 3. koha.

Tulemus valmistas mulle pettumuse, sest rada sobis minu kui ratturi profiiliga hästi ning olin selleks võistluseks ka valmistunud. Kahjuks ongi sport vahel selline.

Juuni viimane kolmandik on kõikide maanteeratturite jaoks rahvuslike meistrivõistluste aeg. Selle perioodi sisse mahuvad...
06/07/2026

Juuni viimane kolmandik on kõikide maanteeratturite jaoks rahvuslike meistrivõistluste aeg. Selle perioodi sisse mahuvad kaks olulist starti – eraldistardi ja grupisõidu Eesti meistrivõistlused.

Tänavused eraldistardi Eesti meistrivõistlused peeti Juurus. Grupisõidu meistrivõistlused toimuvad aga alates 2021. aastast Balti riikide ühiste meistrivõistlustena ning sel aastal sõideti medalitele Leedus, Panevėžyses.

Eraldistart ei ole päris minu põhidistsipliin ning ma ei valmistu selleks eraldi. Universaalse ratturina pean aga oma individuaalset võimekust piisavalt heaks, et sellel võistlusel edukalt kaasa teha. Üle mitme aasta oli naiste eliitklassi distants taas üle 35 kilomeetri p**k ning hoolimata sellest oli stardinimekiri üllatavalt arvukas ja konkurents väga tugev.

Sõit toimus ühel pikal ringil. Kuna korraldajad ei olnud vaheaegade mõõtmispunkte ette näinud, puudus sõidu ajal ülevaade nii enda kui ka konkurentide vaheaegadest. Rada oli parajalt lainetav. Alustasin tempokalt, mängides võimsusega vastavalt tee profiilile. Teises kolmandikus keskendusin ühtlase tempo hoidmisele. Endalegi üllatuseks püüdsin raja kõige raskemal lõigul kinni kolm enne mind startinud konkurenti ning samal ajal jälgisin ka minu järel rajale läinud Laura Lizette Sanderi edenemist. Olin valmis, et just sellel raskel lõigul võib ta mind kätte saada, kuid seda ei juhtunud. See andis enesekindlust ja lisamotivatsiooni ning viimase kolmandiku suutsin sõita väga tugevalt, täpselt oma plaani järgi.

Finišis tähendas see naiste absoluutarvestuses tugevat kolmandat kohta. Hõbemedalist jäi lahutama kõigest 0,285 sekundit ning Eesti meistritiitlist 1 minut ja 17 sekundit.

Selle tulemusega olen väga rahul, sest tegin oma senise karjääri tugevaima pika eraldistardi. Nagu juba mainitud, ei valmistunud ma selleks võistluseks spetsiaalselt ning mind aastaid ustavalt teeninud üheksa aastat vana eraldistardiratas jääb tehnoloogiliselt selgelt alla konkurentide tipptasemel varustusele. Seda enam annab see tulemus põhjust rahuloluks.

Grupisõidu meistrivõistlustest, sellele järgnenud vahvast graveli sõidust Raplas ning edasistest plaanidest kirjutan juba järgmistes postitustes.

Omloop der Kempen, UCI 1.1 kategooria Hollandi ühepäevasõit, mille p**kuseks oli 130 km. Profiililt pigem sile, kuid sis...
17/05/2026

Omloop der Kempen, UCI 1.1 kategooria Hollandi ühepäevasõit, mille p**kuseks oli 130 km. Profiililt pigem sile, kuid sisaldas kümmet munakivilõiku. Eelmisel aastal õnnestus klubikaaslasel Aprilil see sõit võita, seega olid ootused suured. Seekord oli stardirivi muidugi tugevam - tugev Hollandi koondis eesotsas Lorena Wiebesega, lisaks kaks World Touri, kolm Pro Continentali ning hulk Continental- ja klubitaseme võistkondi.

Meie võistkonna taktika oli sõita lõppfiniši peale ja aidata seekord esisprinter Kajat.
Sõit algas rahulikult — võib isegi öelda, et igavalt. Umbes tunni möödudes hakkas tugevalt sadama ning olud muutusid päris külmaks, märjaks ja ohtlikuks, eriti munakividel.

Kui sõidetud oli 50 km, lasti kaks jooksikut eest ära. Peagi kasvatasid nad edu neljaminutiliseks ning grupis ei võtnud keegi initsiatiivi, et neid tagasi tuua. Vahepeal oli vihm ka lakanud.

Kui sõita jäi veel 25 km, võttis Hollandi koondis asja käsile ning jooksikud saadi viis kilomeetrit enne lõppu kätte. Sealt edasi oli rada kurviline ja tehniline, kiirus kõrge ning grupp pikaks venitatud. Hoidsin oma liidrit heal positsioonil, et ta saaks õigel hetkel sprinti alustada.
Viimasel kahel kilomeetril kaotasin ta küll korraks silmist, aga ta oli ideaalilähedases positsioonis, et finišit teha. Paraku mõjutasid külmad olud teda tugevalt ning tal ei olnud enam piisavalt jalga, et kõrgesse mängu sekkuda.

Tulime koos üle lõpujoone — Kaja 10. ja mina 9. kohal. Olen tulemusega rahul; kahekesi koos Kajaga oli teiste täisrongide vastu raske saada.

Tänase sõidu võitis loomulikult Lorena Wiebes, kes oli sunnitud kuus kilomeetrit enne lõppu rehvipurunemise tõttu koos võistkonnakaaslasega ratast vahetama, kuid aidati kiiresti gruppi tagasi. Sellist võistkonnakaaslaste tuge ja panust saavad pakkuda ning kasutada ainult parimad🩷🚴🏻

Täna algas järjekordne 10-päevane võistlustsükkel Belgias, mille sisse mahub seekord neli võistlust.Esimesena sõitsin tä...
10/05/2026

Täna algas järjekordne 10-päevane võistlustsükkel Belgias, mille sisse mahub seekord neli võistlust.

Esimesena sõitsin täna UCI 1.1 kategooria ühepäevasõidu Trofee Maarten Wynants, mille p**kuseks oli 117 km (11 × 10,5 km ringi). Profiililt oli rada pigem sileda poolne – minimaalselt lainetas ja tõuse polnud pikalt.
Stardis olid mõned World Touri võistkondade järelkasvutiimid, paar ProContinentali meeskonda ning ülejäänud koosseisu moodustasid Hollandi ja Belgia Continentali- ning klubitaseme võistkonnad. Kuna sellistel sõitudel ei ole kellelgi domineerivat ülekaalu, siis on võistlused väga lahtised ja täis pidevaid rünnakuid.

Minu võistkond koosnes täna viiest ratturist. Sain sõita oma tulemuse peale ning teised pidid pakkuma tuge mulle ja klubi teisele sprinterile Kajale. Ideaalne plaan oli sprintida minuga, aga kui midagi lõpus ei klapi, suudab ka Kaja hästi spurtida.

Kuna sõitsime ringidel, kus teed olid kitsad ning sees oli ka mitu järsku pööret, oli positsioneerumine oluline. Sain positsiooni hoidmise ja rünnakute haldamisega hästi hakkama ning ka tiimitöö toimis.

Sõidu lõpplahenduseks kujunes suure grupi finiš. Klubikaaslased hoidsid mind ja Kajat heal positsioonil ning viimasesse kurvi, mis oli 600 meetrit enne lõppu, läksime grupi eesotsas. Kahjuks takerdusin kurvist väljudes kahe sprindirongi vahele (Kaja jõudis minu ees sealt veel läbi lipsata). Allatuulega lõpusirgel oli grupp juba ees pikas jorus ning väga kiiresti liikunud sprindirongide vastu oli positsiooni parandamine keeruline.

Seekord tulemuseks 13. koht, millega päris rahule jääda ei saa, sest olin valmis heitlema poodiumikoha eest. See-eest tõi Kaja “kastanid tulest välja”, saavutades 6. koha.
Uus võimalus vigade parandamiseks avaneb juba mõne päeva pärast.

Tänase võistluspäevaga GP Schellebelle’il võin igati rahule jääda. Tundsin end tugevalt ja enesekindlalt, sain kõigi tii...
01/05/2026

Tänase võistluspäevaga GP Schellebelle’il võin igati rahule jääda. Tundsin end tugevalt ja enesekindlalt, sain kõigi tiimi poolt seatud ülesannetega hästi hakkama ning see kõik päädis klubikaaslase Nora 2. kohaga.

Tegemist oli Belgias sõidetud UCI 1.1 kategooria võistlusega, mis profiililt oli sile. Distantsiks 129 km, mida sõitsime ringidel. Igal ringil oli sees neli munakivilõiku.

Võistluse eelvaates olime tiimiga isegi ühed favoriitidest, kuna meil oli kõige ühtlasem sprinterite koosseis ning palju kõrgema tasemega tiime kohal polnud. Enamiku osalejatest moodustasid Belgia ja Hollandi kohalikud klubid. Sellised sõidud on üldjuhul väga lahtised – jooksikuid kaugele ei lasta ning samas on need ka ohtlikud, kuna tase on pigem ebaühtlane.

Tiimi taktika oli selline, et Nora oli esisprinter ning klubi uuele liikmele Kajale anti vabad käed tegutsemiseks. Kõik ülejäänud pidid täitma abistavat rolli.

Kohe alguses võeti tempo üles. Oli üksikuid jooksikuid, kuid neid kaugele ei lastud. Üritasin ka ise 17 km enne lõppu ning sain kiiresti vahe 12 sekundi peale. Kohe asusid konkurendid mind jälitama. 10 km enne lõppu saadi mind kätte, kuid suutsin grupi ees positsiooni säilitada ja taastuda.

Seejärel oli selge, et tuleb grupifiniš. 1,5 km enne lõppu liikusin grupi ette ning vedasin enda taga Norat, kuni jooneni jäi 200 meetrit. Sealt edasi spurtis Nora juba ise, kuid väga napilt jäi võidust puudu.

Piirdusime täna 2. kohaga. Minu isiklikuks kohaks jäi 40. koht, aga see ei peegelda võimekust. Olin seal ja tegin seda, mida tegema pidin – ning tegin seda hästi.

Nüüd tuleb võistlemisest nädalane paus ning siis ootab ees järjekordne 10 päeva p**kune võistlustsükkel, kuhu mahub tervelt neli starti.

Pärast kodus taastumist ja terviseuuringuid olen tagasi võistluskarusellis!Selle võistlustsükli esimene sõit toimus täna...
25/04/2026

Pärast kodus taastumist ja terviseuuringuid olen tagasi võistluskarusellis!

Selle võistlustsükli esimene sõit toimus täna (25.04) Hollandis, Omloop van Borsele (UCI 1.1). Tegemist oli täiesti sileda profiiliga, kolmel erineva p**kusega ringil sõidetava võistlusega.
Kuna eelnevatel sõitudel olin kannatanud terviseprobleemide käes ning sellest tulenevalt oli pingutada raske, siis enne tänast sõitu ei teadnud, kuidas enesetunne olema saab.
Tiimi plaan oli sõita kahe sprinteriga. Nora oli esisprinter, kellele pidid lõpuspurdis abiks olema võistkonnakaaslased, ning mina olin teine sprinter, kes pidi ise hakkama saama.
Sõidu esimeses pooles sõideti ühtlaselt ja kiiresti ning sõit oli pigem kontrolliv. Teises pooles hakati ründama ning sõit muutus väga hektiliseks. Olin ka ise korra äraminekus, aga sellest ei saanud asja. Pärast seda sain aru, et punt tahab ilmselt ainult pundifinišit, ja hoidsin edaspidi end selleks.
Finiš kujunes kiireks ja oli paar tiimi, kes olukorda dikteerisid. Olin võib-olla natuke liiga vara grupi ees ja sellega veidi end kulutasin. Enne kui minu kõrvalt spurti alustati, nägin, et Nora on mul ka taga. Kusagil 200 m enne lõppu alustasin ka ise spurti, aga sellist teravust enam jalas ei olnud, millega lõpuni minna. Nora õnneks tuli õigel hetkel minu tagant välja ja sai edasi minna, aga poodiumist jäi napilt siiski välja – 4. koht.
Lõpptulemuseks minule 8. koht, millega olen täna rahul.
Järgmine sõit ootab ees juba vähem kui nädala pärast Belgias

Address

Tallinn

Website

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Aidi Gerde Tuisk fännileht posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Shortcuts

Share

Category