Britta Burket Coaching

𝐓𝐮𝐥𝐞𝐤𝐮𝐬𝐭𝐮𝐭𝐚𝐣𝐚𝐬𝐭 𝐬𝐭𝐫𝐚𝐭𝐞𝐞𝐠𝐢𝐥𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬 𝐞𝐞𝐬𝐭𝐯𝐞𝐝𝐚𝐣𝐚𝐤𝐬

Mõned aastad tagasi tundsin end oma HR juhi rollis nähtamatuna.

Olin jäänud kinni “probleemide lahendaja” rolli. Kuigi soovisin olla strateegiline partner ja mis rolli tundsin end ka võimeline kandma.

Ma soovisin…
👉 Laiemat ülevaadet ärist tervikuna
👉 Aega luua päris tähendusega inimestega seotud strateegiaid
👉 Kaasatust ja märkamist, mis kaasneb muutuste juhtimisega, mitte aga tagajärgede koristamisega

Oli aeg vaadata olukorda eemalt. Selle tulemusel mõistsin, et liikumine reaktiivsest toetusrollist strateegiliseks liidriks ei toimu suurema pingutuse tulemusel.

See seisneb 𝘵𝘦𝘪𝘴𝘪𝘵𝘪 𝘵öö𝘵𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦𝘴.

Sest kui kogu aeg ainult tulekahjusid kustutad, siis Sa:
- ei näe mustreid.
- ei näe suurt pilti.
- kaotad võimaluse luua ja mõjutada lahendusi, mis päriselt toimivad.

Siin on 3 märki, et oled samuti selleks muutuseks valmis:
✅ näed mustreid enne, kui probleemid päriselt tekivad
✅ seod inimeste strateegia otseselt äriliste tulemustega
✅ oled väsinud sama asja pidevast kordamisest ja januned muutuse järele.

Kui see on tuttav, siis oled juba poolel teel. Teadlikkus on esimene samm.

👉 Kõige olulisem küsimus täna:
Mis on üks asi, mida sa saad sel nädalal teha, et luua ruumi strateegiale tulekustutamise asemel?



📸 Jane Vogt-Jürjo

„𝐊õ𝐢𝐠𝐞 𝐭𝐮𝐠𝐞𝐯𝐚𝐦 𝐯𝐚𝐧𝐠𝐥𝐚, 𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐩õ𝐠𝐞𝐧𝐞𝐝𝐚… 𝐨𝐧 𝐬𝐞𝐞, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞 𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐧𝐝𝐚𝐥𝐞 𝐞𝐡𝐢𝐭𝐚𝐦𝐞.“

Vabadus ei sõltu ainult sellest, kas elad vabas ja demokraatlikus riigis.

Mõtlen siin vabadusest kui võimalusest otsustada, valida, eelistada, rääkida, mõelda, väljendada tundeid ehk lubada endal lihtsalt *olla sina ise.*

𝘛𝘦𝘪𝘴𝘮𝘦𝘭𝘪𝘴𝘦𝘯𝘢 𝘵ä𝘩𝘦𝘯𝘥𝘢𝘴 𝘮𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴 𝘷𝘢𝘣𝘢𝘥𝘶𝘴 𝘴𝘦𝘥𝘢, 𝘦𝘵 𝘴𝘢𝘪𝘯 𝘭𝘢𝘴𝘵𝘢 𝘵𝘰𝘭𝘮𝘶𝘳𝘶𝘭𝘭𝘪𝘥𝘦𝘭 𝘵𝘰𝘢𝘯𝘶𝘳𝘨𝘢𝘴 𝘬𝘢𝘴𝘷𝘢𝘥𝘢 𝘯𝘪𝘪 𝘴𝘶𝘶𝘳𝘦𝘬𝘴 𝘬𝘶𝘪 𝘪𝘴𝘦 𝘵𝘢𝘩𝘵𝘴𝘪𝘯, 𝘪𝘭𝘮𝘢 𝘦𝘵 𝘬𝘦𝘦𝘨𝘪 𝘰𝘭𝘦𝘬𝘴 𝘬ä𝘴𝘬𝘪𝘯𝘶𝘥 𝘯𝘦𝘦𝘥 ä𝘳𝘢 𝘬𝘰𝘳𝘪𝘴𝘵𝘢𝘥𝘢. 😊

Pealtnäha oleme vabad. Enamik meist on.

Aga mis toimub seespool?

Kui palju takistusi ja piiranguid loome iseenda peas harjumuste, hinnangute ja hirmude kaudu?

Need on trellid, mille oleme ajaga ise üles ehitanud. Kujundatud pere uskumustest, kultuurinormidest ja kogemustest. Need on ellujäämisstrateegiad ja treening, mida me ei pruugi isegi tähele panna.

Kuid ühel hetkel võid tunda, et oled vangis: mitte kellegi teise poolt vangistatuna, vaid iseenda mustrites. Oled kinni. Ei näe enam teed edasi, kuid tagasi minna ka ei saa.

Taolisel hetkel oled sunnitud enda sisemaailma vaatama.

------------------

Sel nädalal osalesin Tallinnas Coaching’u konverentsil VABADUS, kus erinevad esinejad mõtestasid teemat eri vaatenurkadest:

✨ Jarkko Rantanen rääkis emotsioonidest kui vabaduse märgist ja sellest, kuidas need mõjutavad töösooritust ning pühendumust.

✨ Frans Meulmeester kutsus üles dekoloniseerima oma mõttemaailma, tuletades meelde, et meie kultuuriline vaade ei ole universaalne. Coachidena on oluline avada end erinevatele võimalustele ja taustinformatsoonile.

✨ Anthony Willoughby jagas oma usku, et igaühel on vaja „elu kaarti“ ja „küla,“ mis loob võimaluse tunda uhkust ning omada elus eesmärki.

💡 Vabadus ei ole ainult väljaspool meid. See on igapäevane praktika, sisemiste ahelate lõdvestamise näol, et olla kohal enam iseendana.

👉 Milliseid “sisemisi trelle” oled sina enda elus märganud?

☀️ “𝐏𝐮𝐡𝐤𝐚𝐧, 𝐤𝐮𝐢 𝐬𝐞𝐞 𝐨𝐧 𝐭𝐞𝐡𝐭𝐮𝐝…”

Personalitöös lahendad konflikte, vead muutusi, rahustad pingeid ja hoiad organisatsioonikultuuri elus.

Kuid kui on aeg päriselt puhata...

Siis kõhkled.

Sest eemale astumine tundub hirmutav, sest tagasi tulles ei tea kunagi, mis ees ootab.

Kuid mõtle korra sellele:

💡 Kui sa kunagi ei lülita end välja, kaotad võimaluse mõtteid selgendada.
💡 Kui oled pidevalt liiga hõivatud tulekahjude kustutamisega, põled läbi enne, kui ise aru saad.

Suvi on aeg puhata, sest enamus leiab aja olla eemal ning kõik toimib aeglasemalt.

See ei ole mitte ainult puhkepaus, vaid 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 (𝐣𝐮𝐡𝐭𝐢𝐦𝐢𝐬)𝐡𝐚𝐫𝐣𝐮𝐦𝐮𝐬:
👉 et oma mõtted uuesti korda sättida
👉 et eemalduda igapäevasest mürast
👉 et taasühenduda nende osadega iseendast, mis tööl ei saa tihti esile tulla.

Küsi sel nädalal iseendalt:
👉 Milline osa minust vajab lahti laskmist, et näha jälle selgemalt?

Võid üllatuda, kui palju vastuseid ilmub siis, kui korraks eemaldud.

🤝 𝐀𝐦𝐞𝐭𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐭𝐮𝐬𝐞𝐠𝐚 𝐞𝐢 𝐤𝐚𝐚𝐬𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐡𝐞𝐧𝐞 𝐮𝐬𝐚𝐥𝐝𝐮𝐬 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐯𝐣𝐮𝐡𝐢 𝐬𝐢𝐥𝐦𝐢𝐬 – 𝐬𝐞𝐞 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐯õ𝐢𝐭𝐚.

Alustades uues ettevõttes personalijuhi kohal, siis arvatakse, et tegevjuhi usaldus on justkui kaasas juba ametiga.

Tegelikult see nii ei ole.

Minu kogemuse järgi on usaldus midagi, mida sa 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐭𝐚𝐝 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭. Läbi siira huvi, sisuliste vestluste ja selguse, kuhu ettevõte päriselt liigub.

See algab küsimustega, nagu:
👉 𝘔𝘪𝘴 𝘰𝘯 𝘦𝘵𝘵𝘦𝘷õ𝘵𝘵𝘦 𝘱𝘦𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦𝘥 𝘱𝘳𝘪𝘰𝘳𝘪𝘵𝘦𝘦𝘥𝘪𝘥 𝘴𝘦𝘭 𝘢𝘢𝘴𝘵𝘢𝘭 𝘫𝘢 𝘮𝘪𝘴 𝘷õ𝘪𝘬𝘴 𝘦𝘥𝘶 𝘵𝘢𝘬𝘪𝘴𝘵𝘢𝘥𝘢?
👉 𝘒𝘶𝘩𝘶 𝘴𝘰𝘰𝘷𝘪𝘥 𝘬𝘰𝘭𝘮𝘦 𝘢𝘢𝘴𝘵𝘢 𝘱ä𝘳𝘢𝘴𝘵 𝘫õ𝘶𝘥𝘢 𝘫𝘢 𝘮𝘪𝘭𝘭𝘪𝘴𝘵 𝘫𝘶𝘩𝘵𝘪𝘮𝘪𝘴𝘬𝘶𝘭𝘵𝘶𝘶𝘳𝘪 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘬𝘴 𝘷𝘢𝘫𝘢 𝘰𝘯?

Alles siis saab hakata looma personalistrateegiat, mis ei ole lihtsalt “kooskõlas äritegevusega”, vaid 𝐦õ𝐣𝐮𝐭𝐚𝐛 𝐬𝐞𝐝𝐚 𝐨𝐭𝐬𝐞𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐣𝐚 𝐬𝐭𝐫𝐚𝐭𝐞𝐞𝐠𝐢𝐥𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭.

Sellist strateegiat, mis jääb paindlikuks, sest 𝐨𝐥𝐮𝐤𝐨𝐫𝐫𝐚𝐝 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐯𝐚𝐝, inimesed muutuvad, fookus muutub.

Kui HR ei kohandu, jääb ta tagaplaanile.

💡 Usalduse ehitamine tegevjuhiga ei tähenda, et sul peavad olema kõik vastused.

See tähendab:
👉 Et tood lauale õ𝐢𝐠𝐞𝐝 𝐤ü𝐬𝐢𝐦𝐮𝐬𝐞𝐝
👉 Näed 𝐦𝐮𝐬𝐭𝐫𝐞𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐬𝐞𝐨𝐬𝐞𝐢𝐝, mida teised veel ei märka
👉 Julged hoida ruumi, kus on 𝐧𝐢𝐢 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐞𝐬𝐞𝐝 𝐤𝐮𝐢 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐦𝐮𝐬𝐞𝐝 ühes pildis.

Just siin sünnibki tõeline strateegiline partnerlus.

💬 Kuidas sina personalijuhina usaldust juhtkonnaga lood?

Kas sinu personalistrateegia sünnib koostöös tegevjuhiga? Või on see dokument, mis valmib ilma temata?

🔥 𝐏õ𝐥𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 – 𝐥𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤 𝐩𝐫𝐨𝐭𝐬𝐞𝐬𝐬 𝐣𝐚 𝐬𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐦𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬

Põlemine tundub sageli millegi lõpuna. Kui asi saab otsa. Kui miski hävib.

Kuid põlemine on ju ka uuenemise protsess, kus midagi muutub ja muundub.

Füüsikaliselt on põlemiseks vaja kolme elementi:
👉 𝐡𝐚𝐩𝐢𝐤𝐤𝐮,
👉 𝐬üü𝐭𝐞𝐚𝐥𝐥𝐢𝐤𝐚𝐭,
👉 𝐤ü𝐭𝐮𝐬𝐭.

Eemaldades ühe nendest ei teki leeki.

Kui ühte komponenti on liiga palju, siis muutub leek hävitavaks.

Tasakaalus elemendid annavad 𝐬𝐨𝐨𝐣𝐮𝐬𝐭, 𝐯𝐚𝐥𝐠𝐮𝐬𝐭 𝐣𝐚 𝐞𝐥𝐮.

𝐀𝐠𝐚 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐭𝐨𝐢𝐦𝐢𝐛 𝐦𝐞𝐢𝐬 𝐞𝐧𝐝𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭?

Inimesena me "põleme" iga päev.

⚫️ Mõni põleb kirglikult tehes tööd, mis toidab hinge.
⚫️ Mõni põleb läbi pideva pinge, hirmu või sisemise rahulolematuse tõttu.
⚫️ Mõni põleb vaiksel leegil, hoides enda sees emotsioone, mida pole kellegagi jagatud.

Põlemises iseenesest pole midagi halba.

Loeb see, 𝐤𝐮𝐢𝐝𝐚𝐬 𝐣𝐚 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞 𝐧𝐢𝐦𝐞𝐥 𝐦𝐞 𝐩õ𝐥𝐞𝐦𝐞.

𝐌𝐢𝐬 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐤𝐮𝐢 𝐥𝐞𝐞𝐤 𝐥õ𝐩𝐮𝐤𝐬 𝐯𝐚𝐢𝐛𝐮𝐛?

Tekib 𝐬ü𝐬𝐢 𝐣𝐚 𝐭𝐮𝐡𝐤, mis esimese hooga võib tunduda tühisena.

Kuid mõlemad need jäägid on väärtuslikud.

Neid kasutatakse:
👉 𝐟𝐢𝐥𝐭𝐫𝐢𝐧𝐚 – et puhastada vett, õhku ja keha
👉 𝐬𝐨𝐨𝐣𝐚 𝐚𝐧𝐝𝐣𝐚𝐧𝐚 – et anda edasi kuumust ja energiat
👉 𝐦𝐮𝐥𝐥𝐚𝐩𝐚𝐫𝐚𝐧𝐝𝐚𝐣𝐚𝐧𝐚 – et kasvatada uut elu

Sarnane protsess juhtub ka inimesega.

Kui emotsioonid on läbi põlenud,
kui ärritus on lahtunud,
jääb alles 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐩𝐮𝐡𝐚𝐬𝐭 𝐮𝐮𝐞𝐤𝐬 𝐥𝐨𝐨𝐦𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬.

𝘛𝘦𝘢𝘥𝘭𝘪𝘬𝘬𝘶𝘴. 𝘛𝘢𝘪𝘱𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦𝘥. 𝘛ü𝘩𝘫𝘶𝘴. 𝘗𝘦𝘩𝘮𝘶𝘴.

💡 𝐌𝐮𝐮𝐭𝐮𝐬 𝐞𝐡𝐤 𝐭𝐫𝐚𝐧𝐬𝐟𝐨𝐫𝐦𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧 𝐞𝐢 𝐬ü𝐧𝐧𝐢 𝐩õ𝐥𝐞𝐯𝐚𝐬 𝐥𝐞𝐞𝐠𝐢𝐬.

Vaid 𝐩ä𝐫𝐚𝐬𝐭 𝐩õ𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭 kui seisad omaenda sütel, küsides:
𝘔𝘪𝘥𝘢 𝘯üü𝘥 𝘵𝘦𝘢𝘯 𝘦𝘯𝘥𝘢 𝘬𝘰𝘩𝘵𝘢, 𝘮𝘪𝘥𝘢 𝘮𝘢 𝘷𝘢𝘳𝘦𝘮 𝘦𝘪 𝘯ä𝘪𝘯𝘶𝘥?

𝘔𝘪𝘥𝘢 𝘮𝘢 𝘴𝘢𝘢𝘯 𝘫𝘢 𝘵𝘢𝘩𝘢𝘯 𝘵𝘦𝘪𝘴𝘪𝘵𝘪 𝘵𝘦𝘩𝘢? 𝘝𝘪𝘪𝘴𝘪𝘭, 𝘮𝘪𝘴 𝘢𝘯𝘯𝘢𝘣 𝘴ü𝘥𝘢𝘮𝘦𝘳𝘢𝘩𝘶 𝘯𝘪𝘯𝘨 𝘦𝘭𝘶𝘳õõ𝘮𝘶.

---
Jaanipäev Eestis tähendab iidset püha, mida tähistatakse jaanitule süütamisega, millel olevat maagiline puhastav toime, pööripäeva ja päikese kõrgusega.

𝐌𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐢𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐛 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐯𝐢𝐤𝐮 𝐭öö𝐞𝐥𝐮 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭?

Näeme üha kasvavaid ootusi teha “rohkem vähemaga”:

🧩 Väiksemad tiimid
📉 Kulude kärped
🤖 Kiirustatud AI kasutuselevõtt
😮‍💨 Töötajad on väsinud ja läbipõlemise äärel.

Aga mis siis, kui tänane mudel on juba aegunud?

Mis siis, kui eesootav muutus pole ainult tehnoloogiline, vaid sügavalt inimlik?

Üha rohkem inimesi igatseb töökeskkonda, kus nad saavad olla täielikult nemad ise,
kus töö ei nõua maski kandmist ja juhtimine tähendab enamat kui ainult ülesannete jagamist ja visiooni loomist.

Kas me suudame taolise muutuse läbi teha oma senise mõtteviisi ja lähenemisega?

See nõuab teistsugust närvisüsteemi.
Teistsugust sagedust.

HeartMath Instituut ja Gregg Braden on toonud välja:
→ Kooskõla südame ja aju vahel suurendab selgust ja vastupidavust
→ Tõeline kohanemisvõime ei tule stressist, vaid sisemisest tasakaalust

Mis tähendaks see, kui organisatsioonides oleks südame-aju kooskõla juhtimise standard 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐥𝐭 𝐭𝐨𝐫𝐞 𝐥𝐢𝐬𝐚𝐧𝐝𝐮𝐬 𝐯õ𝐢 𝐢𝐝𝐞𝐚𝐥𝐢𝐬𝐭𝐥𝐢𝐤 𝐮𝐧𝐢𝐬𝐭𝐮𝐬, 𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐯𝐚𝐬𝐭𝐮𝐩𝐢𝐝𝐚𝐯𝐚 𝐣𝐚 𝐬𝐞𝐥𝐠𝐞 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐢𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐧𝐞 𝐨𝐬𝐚?

Aga kui tegevjuht ei ole veel valmis selliseks muutuseks…

Mida saame meie personalijuhtidena teha, et pinnas ette valmistada?

💭 Mind tõesti huvitab:
Kuhu 𝘴𝘪𝘯𝘶 arvates liiguvad juhtimine ja organisatsioonikultuur?
Milliseid muutuse või vastupanu märke sina näed?

Jagage oma mõtteid ja tähelepanekuid, sest loeksin neid väga hea meelega.

Tulevik võib olla kiiremini kohal, kui me oskame oodata ja ma usun, et personalijuhtimine saab olema üks selle olulisimatest häälestajatest.

👇 Jaga oma mõtteid kommentaarides või kirjuta mulle sõnum, kui tajud sarnast muutust.

📸 AI

“𝐄𝐦𝐦𝐞, 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐚 𝐞𝐧𝐧𝐞 𝐩ää𝐬𝐭𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝 𝐩õ𝐥𝐞𝐯𝐚𝐬𝐭 𝐦𝐚𝐣𝐚𝐬𝐭 – 𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐚𝐫𝐯𝐮𝐭𝐢 𝐯õ𝐢 𝐦𝐢𝐧𝐮?”

Seda küsis mult mu 7-aastane tütar mõni aasta tagasi.
Šokk. “Mis küsimus see on?! Loomulikult päästaksin sinu!”

Aga tema vastus jäi mind kummitama:
“𝐀𝐠𝐚 𝐬𝐚 𝐨𝐥𝐞𝐝 𝐣𝐮 𝐤𝐨𝐠𝐮 𝐚𝐞𝐠 𝐨𝐦𝐚 𝐚𝐫𝐯𝐮𝐭𝐢𝐬. 𝐒𝐞𝐞 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐮𝐛 𝐬𝐮𝐥𝐥𝐞 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐭ä𝐡𝐭𝐬𝐚𝐦.”

See hetk lõi mind korraks täiesti tummaks. Ja pani päriselt mõtlema:
Millist elu ma loon, kui minu kallid inimesed tajuvad, et töö on tähtsam kui nemad?

📌 Ma olin tol ajal personalijuht väga kiiresti kasvavas ettevõttes – põnevad väljakutsed, suured võimalused, areng ja adrenaliin.
Ja kui midagi mind tõeliselt huvitab, siis ma 𝐬𝐮𝐤𝐞𝐥𝐝𝐮𝐧 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬𝐬𝐞 𝟏𝟏𝟎%. Kaotan ajataju. Unustan ümbruse.
Ja kui tunnen, et vastutus on minu õlul, siis… ma kannan kõike.
Ka kodus.

Ma 𝐚𝐫𝐯𝐚𝐬𝐢𝐧, et olen laste jaoks olemas.
Aga tegelikult olin sageli mõtetega tööl ka siis, kui olin pere keskel.
Ärritusin, kui mind “segati” töö tegemise ajal.
Olin füüsiliselt kohal, aga mitte päriselt kohal.

👉 Ja kui see saab normaalsuseks – töö elab sinust läbi – siis peaks 𝐩𝐞𝐚𝐬 𝐡𝐚𝐤𝐤𝐚𝐦𝐚 𝐡𝐞𝐥𝐢𝐬𝐞𝐦𝐚 𝐡ä𝐢𝐫𝐞𝐤𝐞𝐥𝐥.
Mitte ainult lapsevanemana, vaid inimesena.

Mis siis muutus?
💡 Mõistsin, et kõik ei pea saama tehtud täna.
💡 Hakkasin 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐮𝐮𝐥𝐚𝐦𝐚, kui laps rääkis.
💡 Õppisin delegeerima ja eristama, mis on oluline ja mis mitte.
💡 Lõin oma nädalasse hetki, mis on ainult mulle.
💡 Ja kui nüüdki töö kipub üle võtma, 𝐦ä𝐫𝐤𝐚𝐧 𝐬𝐞𝐝𝐚 kiiremini – ja astun sammu tagasi.

Kui ka sina tunned, et elu on kaldu töö poole…
et kodus olles ei ole sa päriselt kohal…
et peas käib kogu aeg planeerimine ja lahendamine…

✨ Siis võib olla aeg võtta hetk ja hakata seda pundart harutama.

------------------------------------------------------------------------

𝐀𝐢𝐭𝐚𝐧 𝐩𝐞𝐫𝐬𝐨𝐧𝐚𝐥𝐢𝐣𝐮𝐡𝐭𝐢𝐝𝐞𝐥 𝐯ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚𝐝𝐚 𝐬𝐭𝐫𝐞𝐬𝐬𝐢 𝐣𝐚 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐫𝐨𝐥𝐥𝐢𝐯𝐚𝐣𝐚𝐝𝐮𝐬𝐭, 𝐞𝐭 𝐧𝐚𝐝 𝐬𝐚𝐚𝐤𝐬𝐢𝐝 𝐨𝐥𝐥𝐚 𝐞𝐝𝐮𝐤𝐚𝐝 𝐭öö𝐥 – 𝐣𝐚 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐤𝐨𝐡𝐚𝐥 𝐨𝐦𝐚 𝐩𝐞𝐫𝐞 𝐞𝐥𝐮𝐬.

📩 Kirjuta mulle – tee see esimene samm tagasi enda juurde.

𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐞𝐞𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐮𝐫𝐢𝐧, 𝐬𝐭𝐫𝐞𝐬𝐬 𝐣𝐚 𝐭𝐨𝐫𝐦 – 𝐯𝐚𝐚𝐭𝐚, 𝐤𝐚𝐬 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐞𝐥𝐮 𝐨𝐧 𝐧𝐨𝐫𝐦.

Võib-olla pole stressil süüdi töökoormus, vaid see, 𝐤𝐮𝐡𝐮 𝐨𝐦𝐚 𝐞𝐧𝐞𝐫𝐠𝐢𝐚 𝐣𝐚𝐠𝐚𝐝 𝐣𝐚 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭 𝐬𝐚 𝐞𝐢 𝐬𝐮𝐮𝐝𝐚 𝐥𝐚𝐡𝐭𝐢 𝐥𝐚𝐬𝐭𝐚.

HR juhtide elu = inimesed, ootused, tulemused, muutused.

Iga päev oled tulejoonel, aga tulemused on nähtavad alles pika aja pärast.

Samas püüame kontrollida kõike ja kõiki, et midagi laiali ei vajuks ega laguneks.

Aga...
🟢 𝐓𝐞𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐫𝐨𝐥𝐥 𝐥𝐨𝐨𝐛 𝐭𝐮𝐫𝐯𝐚𝐭𝐮𝐧𝐝𝐞.
🔴 𝐋𝐢𝐢𝐠𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐧𝐭𝐫𝐨𝐥𝐥 𝐭𝐞𝐤𝐢𝐭𝐚𝐛 𝐩𝐢𝐧𝐠𝐞𝐢𝐝, 𝐬𝐞𝐢𝐬𝐚𝐤𝐮𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐥ä𝐛𝐢𝐩õ𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭.

Millal viimati vaatasid ausalt otsa sellele:
🔘 Mis eluvaldkondadest sinu energia lekib?
🔘 Millele tegelikult fookus on suunatud?
🔘 Mis vastab sinu väärtustele – ja mis mitte?
🔘 Kus hoiad kinni nii tugevalt, et see pigem kahjustabkui aitab?

Mõnikord ei teki stress mitte liiga suurest töökoormusest. Vaid meie tegevused 𝐞𝐢 𝐥ä𝐡𝐞 𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚, 𝐦𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐦𝐞𝐢𝐥𝐞 𝐩ä𝐫𝐢𝐬𝐞𝐥𝐭 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞.

------------------------------------
Mina coachina aitan HR juhtidel:
✔️ märgata, kust stress päriselt tekib
✔️ seada fookus õigesse kohta
✔️ kujundada juhtimisstiil, mis on 𝐤𝐞𝐫𝐠𝐞𝐦, 𝐤𝐮𝐢𝐝 𝐦õ𝐣𝐮𝐬𝐚𝐦.

📩 Kui soovid teha oma stressi eneseanalüüsi, kirjuta mulle – olen olemas.

📸 Jane Vogt

`

𝐄𝐦𝐚𝐤𝐬 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐨𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐦𝐮 𝐞𝐥𝐮 ü𝐤𝐬 𝐬𝐮𝐮𝐫𝐢𝐦𝐚𝐢𝐝 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐞. 𝐌𝐮𝐥 𝐨𝐧 𝐤𝐚𝐤𝐬 𝐢𝐦𝐞𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐭ü𝐭𝐚𝐫𝐭 – 𝐧𝐚𝐝 𝐨𝐧 𝐭õ𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐦𝐢𝐧𝐮 𝐞𝐥𝐮 õ𝐢𝐞𝐝, 𝐤𝐞𝐥𝐥𝐞𝐭𝐚 𝐞𝐥𝐮 𝐞𝐢 𝐨𝐬𝐤𝐚 𝐞𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐮𝐣𝐮𝐭𝐚𝐝𝐚.

Aga ma olen ka väga tahtnud teha tähendusrikast karjääri personalijuhina – ja see töö sobib mulle. Samas, karjäär rahvusvahelises ettevõttes on nõudlik. Personalijuhina oled pidevas pingeväljas: tippjuhtkonna ootused ühel pool, töötajate vajadused teisel. Kuula, mõista, lahenda, kohane, hoia neutraalsust, ole õiglane... nimekiri ei lõpe.

Ja siis veel kõik meie suhted – partner, lapsed, vanemad, sõbrad, kolleegid... Iga roll nõuab oma ja tekivad küsimused,et kuidas igas rollis kohal olla, kuidas kõike jõuda?

Kuidas olla:

✨ suurepärane ema

✨ toetav partner

✨ usaldusväärne professionaal

✨ hea sõber

✨ ja veel... inimene iseendana?

Aga kus on 𝐬𝐞𝐞 ü𝐤𝐬 𝐤𝐨𝐡𝐭, kus pole vaja olla tubli?

Kus ei pea vastama ootustele ega kandma rolle?

Kus keegi lihtsalt kuulab – hinnanguteta?

Võib-olla sul on see koht olemas – mets, kirjutamine, laulmine, päeviku pidamine, tantsimine.

Aga kui sa seda praegu igatsed, siis 𝐦𝐢𝐧𝐚 𝐜𝐨𝐚𝐜𝐡𝐢𝐧𝐚 𝐥𝐨𝐨𝐧 𝐬𝐮𝐥𝐥𝐞 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚 – kus ei ole vaja olla keegi muu kui Sina ise.

✨ Ilma ootusteta.

✨ Ilma lahendusi vajamata.

✨ Ilma et peaksid olema “õigesti”.

Ainus tingimus? Tule kohale. Mina ootan sind. 🌞

📩 Kirjuta sõnum, kui tunned sellise ruumi järgi vajadust.