EW jalgpall

Portaal ewjalgpall.ee on saanud aastate vältel kontakti kümnete omaaegsete jalgpallurite järeltulijatega, kes on jaganud põnevaid mälestusi, pakkunud skaneerimiseks ajaloolisi dokumente ja fotosid. Kuid on terve plejaad mängumehi, kelle sugulasi pole leida õnnestunud.

Siit ka üleskutse... Kui teie eellaste hulka kuulub mõni kunagine vutientusiast, võtke meiega ühendust! Pole oluline, kas teie esivanem kandis omaaegse suurklubi särki või ajas nahkkera taga külameeskonnas, ühtviisi hinnaline on iga infokild.

Hetkeseisuga koondab jalgpallurite järeltulijate, filokartistide ja spordiajaloolaste kompetentsi-platvorm ewjalgpall.ee enam kui kaheksa tuhat mänguülevaadet, üle tuhande spordifoto, pooletuhande jalgpallitegelase isikuandmeid ja palju muud teemakohast.

Kui täna jagame valitud leide sotsiaalmeedia ja ajakirjanduse vahendusel, siis peagi loodame üldsusele kättesaadavaks teha kogu esimese vabariigi aegset vutielu kajastava andmebaasi.

ewjalgpall.ee ...et ajalugu ei läheks kaotsi!

UUED NIMED

1930. aastatel üleriiklikuks kampaaniaks kujunenud nimede eestistamise käigus sai uue nime rida jalgpallureid. Kui valdavalt piirduti perekonnanime muutmisega (Ellmann-Eelma, Reinfeldt-Reinlo, Neumann-Tarimäe), siis mõni mees valis lisaks ka patriootlikuma eesnime.

Nii muutis 1927. aastal rahvuskoondise väravasuul seisnud Ferdinand Laurberg oma nime Vello Lauriks ning aastaid Tallinna SK Puhkekodu värve kaitsnud Leonid Abelist sai Lello Aule.

Oma nime soovis eestipärasema vastu vahetada ka 9-kordne internatsionaal Johannes Kichlefeldt. Kui uue perekonnanime Uik vastu polnud ametnikel midagi, siis palvet kinnitada uueks eesnimeks Annes, ei rahuldatud. Sellist nimekuju peeti võõrapäraseks.

Kummati näitavad Tallinna omaaegsed aadresslehed, et Anneseid leidus pealinnas juba 1920. aastatel. Samas pole aga ühtegi aadresslehte, millelt vaataks vastu eesnimi Lello. Ometi arvasid ametnikud selle Leonid Abeli uue eesnimena sobivaks.

Foto: Johannes Kichlefeldti personaalkaart (ewjalgpall.ee)

KOORILAULJA AUGUST SILBER

Oleme ennegi rääkinud muusikaarmastusega silma paistnud jalgpalluritest. Sedakorda jagame fotot, millelt vaatab vastu neljakordne internatsionaal ja hinnatud jalgpallikohtunik August Silber.

Mängusõprade seas hüüdnime „Kutt“ kandnud mees tegeles muuhulgas laulmisega ja sel fotol on ta segakoori „Raudam“ liikmetega teel 1928. aasta laulupeole.

Portaali ewjalgpall.ee tegijail oli aastate eest au kohtuda August Silberi tütrega ja talletada tema mälestusi oma isast.

Foto: Segakoor „Raudam“. Keskel heledas mantlis August Silber (erakogu)

Vaatame, milliseid nimeleide pakub Rahvusarhiivi omaaegsete spordiühingute register.

1920. aastatel domineerisid rahvusromantilise kõlaga nimed. Konkurentsitult enim leidus Kaleveid, kuid üksjagu võis kohata ka Lembitu, Tasuja või Linda nime. Samuti olid menukad universaalsed nimed nagu Sport või Olümpia.

1930. aastatel hakkas levima „est“ eesliite kasutamine: Esta, Estico, Estika jne.

Töölisseltsid võisid kanda üsna sõjakaid nimesid nagu Eelvägi või Töövägi. Samas sobis mõnele klubile nimeks ka Karupää, Linnutaja või Idu.

Kui laialt spordiharrastus esimese vabariigi päevil levis, aitavad mõista sellised nimed nagu Narva Väikemajaomanike Spordiring, Eesti Metsa- ja Tselluloosi Aktsiaühingu Spordiühing ning Kreenbalti Ametnikkude Spordiring.

Foto: Kaarli Ülemõisa Spordiselts Idu registreerimistoimik (Eesti Rahvusarhiiv)

Eesti Jalgpallimuuseum avaldas postituse tähistamaks Jüri Lossmani sünniaastapäeva. Portaal ewjalgpall.ee peab vajalikuks parandada postituse pildiallkirja - grupipildil ei poseeri tulevane jooksukuulsus mitte Merkuri vaid karskusseltsi Valvaja palluritega.

Vigane info vajaks parandamist ka Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis, kus fotot talletatakse.

HAMBAPASTA VÕI AUTOMARK?

Olümpiamängude ootuses sobib ehk meenutada Eesti jalgpallikoondise käiku 1924. aasta Pariisi mängudele. Kuigi olümpiakohtumises tuli eestlastel tunnistada USA nappi paremust, jagunud Prantsusmaa ajakirjanikel meie palluritele üksjagu kiidusõnu.

Vähem on räägitud sellest, mida arvasid eestlaste mängust jänkide sulemehed.
Ühendriikide suuremaid päevalehti sirvides ilmneb, et ka neis kiideti meie koondise südikat esitust.

Näiteks kirjutas Atlanta Journal Constitution: „Ameerika meeskonnal oli eestlaste alistamisel suuri raskusi ja pealtvaatajad seletasid võitu õnnega, kuna eestlased domineerisid valdava osa mängust.”

Baltimore Sun väitis oma ekspertide hinnangule tuginedes, et sedakorda kaotas parem meeskond. Philadelphia Inquirer ning mitmed teised väljaanded nentisid, et publiku toetus kuulus täielikult Eesti koondisele.

Chicago Daily Tribune kirjutas: “Kuigi valdav enamus pealtvaatajaid ei teadnud, kas Estonia on hambapasta või mõne uue automargi nimi, kuulus rahvahulga poolehoid selgelt eestlastele.”

Foto: Valik USA lehelugude pealkirju.

MÜÜTILISE TODLEY OTSINGUIL

Teadaolevalt hakati Eestimaal jalgpalli mängima suuresti inglaste innustusel. Kohalike esimene kokkupuude mänguga pärines sageli sadamalinna kaipealselt, kus nähti nahkkera taga ajavaid inglise kaubalaevade madruseid.

Kuigi valdavalt on meie esimesed „jalgpalliõpetajad“ jäänud anonüümseks, on mõni nimi teada. Nii hakkasid Narva Kreenholmi ametnikud ja kohalikud gümnasistid palli taguma inglase Johnsi õhutusel ning Tallinnas jagas linnakoolidest võrsunud pallureile mängutarkust šoti verd linapraaker Urquhart.

Kuid on veel üks tähelepanuväärne britt, „allveelaeva ohvitser Todley“, kes väidetavalt olnud oma kodumaal profimängija ning kes Tallinnas treenis spordiseltsi Olümpia pallureid. 1916. aasta juunis käis mees koos eestlastega koguni võistlusreisil Petrogradis. Kui uskuda nappe infokilde esimese vabariigi aegsetest lehtedest, õppis Todley paari Eestis veedetud aastaga ära kohaliku keele ning abiellus eestlannaga, kellega koos lahkus Inglismaale. Ka annab üks lehesõnum mõista, et kauaks talle elupäevi ei jagunud ehk „Todley hukkus sõjapäevil veealusel paadil.“

Sada kümme aastat hiljem peame tõdema, et see ongi kogu info, mida müütilisest Todley’st teame.

Eesti jalgpalliajaloo uurimisele pühendunud portaal ewjalgpall.ee tegi koostöös Briti merendusloolase Mark Harrise ja tema kolleegidega katset salapärane Todley identifitseerida.

Aga alustame algusest... Esimese maailmasõja ajal baseerus Tallinnas tõepoolest inglise allveelaevade flotill, mille peaülesanne oli takistada rauamaagi vedu Rootsist keiserlikule Saksamaale. Flotill koosnes pikamaa ehk E-klassi ja väiksematest ehk C-klassi allveelaevadest. Kinnitust on leidnud ka allveelaevnike jalgpalliarmastus.

Kuupäevaliselt on teada rida nende mõõduvõtte nii eestlaste kui ka tsaarivene lahingulaevade madrustega. Tabavalt on selle kohta öelnud allveelaeva E-18 toonane ohvitser, hilisem viitseadmiral, Leslie H. Ashmore oma raamatus „Forgotten Flotilla“: „Kuhu iganes Briti sõjaväelased läksid, sinna jõudis alati ka jalgpall, sest see oli meie jaoks peaaegu ainus võimalik meelelahutus.”

Kuna müütiline Todley oli (seniste teadmiste kohaselt) ohvitser ehk kõrgem sõjaväelane, ei tohtinuks tema nime leidmine briti allikatest olla kuigi keeruline. Inglise kolleegide vastus tuligi üsna kiiresti, kuid üllatuslikult oli see negatiivne ehk Todley nimelist ohvitseri Balti flotilli nimekirjades ei leidu. Veidi hiljem lisandus info, et ühtki Todley nimelist ei kuulunud ka flotilli reakoosseisu.

Nõutult ingliskeelseid materjale sirvides jäi kõige sarnasema nimena silma leitnant Tod - mees, kes juhtis 1916. aasta aprillist kuni 1917. aasta septembrini allveelaeva C-26. Tekkis õhkõrn lootus. Vahest olid eestlased oma mängiva treeneri nimele suupärasuse huvides silbi juurde lisanud? Äkki oli just leitnant Tod too saladuslik Todley?

Britid võtsid uue teooria vaagida, kuid lükkasid selle peagi faktidega ümber. Leitnant Eric Bannerman Todi juhitud C-26 täitis küll Läänemerel ülesandeid, aga jõudis piirkonda alles 1916. aasta lõpul. Seega ei saanud leitnant Tod kuidagi osaleda eestlaste juunikuisel võistlusreisil.

Briti uurijate lõppjäreldus paigutab „Todley“ Tallinnas baseerunud E-klassi allveelaevale, aga välistab tema kuulumise ohvitseride hulka, kuna ükski neist ei abiellunud kohalikuga. Seega oli ta kas nooremohvitser või laevapere lihtliige. Kuid, nagu öeldud, päris kindlasti ei olnud ta nimi Todley.

Foto: Tallinnas baseerunud Briti allveelaeva flotilli ohvitserid 20. mail 1917 soomusristleja Pamjat Azova pardal (Kuninglik Sõjamuuseum).

BRITI ALLVEELAEVNIKUD

Tänu Inglismaa kontaktidele, on portaalile ewjalgpall.ee hakanud laekuma andmed tsaariaegses Revelis briti mereväelaste ja kohalike jalgpallurite (eelkõige spordiseltsi Olümpia) vahel toimunud kohtumistest.

Ühe mänguna, mida lehed ei kajastanud, on kronoloogiaasse lisandunud 10. oktoobril 1915 toimunud matš. Inglaste mõõduvõtt siinsete jalgpallientusiastidega leidis aset ilmselt Tiigiveski väljakul.
Viide sellele kohtumisele leidub Kuninglikus Sõjamuuseumis.

Allveelaeva HMS E8 komandöri, leitnant Francis H. H. Goodharti tänini säilinud päevikust saab lugeda: “Pühapäev, 10. oktoober 1915. Pärast lõunat läksime Hortoniga [E9 kapten] jalgpalliväljakule. Mäng Reveli vastu. Hea mäng, mida vaadata. Meeldiv päikesepaiste ja kruusaväljak.”

Huvitava faktina võib lisada, et allveelaeval E8 teenis sideohvitserina hilisem nõukogude küberneetika suurkuju Aksel Berg.

Foto: Suurbritannia E-klassi allveelaev (Eesti Meremuuseum)

PILDIKESI RAKVEREST

Rakvere sai endale staadioni alles 1930. aastal, kuigi jalgpalliga tehti tutvust juba kaks kümnendit varem.

Fotod: Jalgpallilahingud Rakvere linnastaadionil (ewjalgpall.ee)

NARVA LINNALAHINGUD

Kui esimese vabariigi päevil pidasid pealinna jalgpallitrooni nimel armutuid lahinguid VS Sport ja ESS Kalev, siis veelgi teravam oli vastasseis Narvas, kus vägikaigast vedasid kohalik Võitleja ning THK (Narva Tennise- ja Hokiklubi).

1930. aastate Narvas kutsuti neid, tohutut publikumenu nautinud matše „Eesti-Rossiia“ maavõistlusteks. Eestlasi esindas kohtumistes Võitleja ning „Rossiiaks“ oli ristitud THK meeskond, mis koosnes valdavalt venelastest. Üheksakümmend protsenti neist „maavõistlustest“ päädis skandaaliga väljakul ja lööminguga publiku hulgas. Sõimurahest (vahel koguni nahatäiest) ei pääsenud ka kohtunikud.

Nii räägivad leheteated, kuidas 1937. aastal toimunud „maavõistluse“ käigus hakkasid THK mängijad süüdistama vilemeest, et too viibivat platsil joobnud olekus. Kuna paisuda ähvardas suuremat sorti skandaal, ei jäänud muud üle, kui mäng katkestada ja kohtunik kontrolliks ambulantsi toimetada. Vereproov näitas, et vilemees on kaine kui vastsündinu. Küll aga tulnud vägevad lõhnad mitme süüdistaja suust, kes olla mängule saabunud otse sünnipäevalauast.

Foto: Jalgpallilahing Narva linnastaadionil (ewjalgpall.ee)

https://sport.delfi.ee/artikkel/120418590/ajalooline-jalgpallikaart-pretsedenditu-tahelepanuavaldus-eesti-jalgpalluritele

Ajalooline jalgpallikaart – pretsedenditu tähelepanuavaldus Eesti jalgpalluritele Maailmas on miljoneid inimesi, kelle spordikire juurde kuulub jalgpallikaartide kogumine. Kahjuks on eestlased nende kaartide kangelaseks sattunud harva.

VIGADE P**K IGA

Hiljuti kolis Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum osa jalgpalli teemalisest kollektsioonist Tallinna. Pealinlased lisasid näpuotsaga fännisalle ja mängusärke ning igipõlise vutifüüreri vesti. Sündis jalgpallimuuseum.

Värske väljapanek annab mõningast aimu ka sõjaeelsest pallielust, kuid huvilistele, kes said osa spordimuuseumi omaaegsest näitusest „Kuningas jalgpall“, pole sel palju lisada. Ka eksponeeritud fotode valik on varasemast tuttav. Ning endiselt rändab viga, mis saadab üht konkreetset fotot.

Kõnealune pilt kujutab VS Spordi ja ESS Kalevi mängijaid Oskar Üprausi ja Georg Vainu Kalevi aia palliväljakul, jälgimas kohtuniku mündiviset.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse kuuluvat fotot on varasemalt tiražeeritud postkaardina ning kasutatud illustratsioonina raamatus „Eesti jalgpalli ajalugu I“. Nüüd püüab see pilke uues muuseumis.
Foto dateering on aga endiselt ekslik - „Kalevi ja Spordi kohtumine 1924. aastal“. Lisaks on jalgpallimuuseumis saanud Georg Vainust teadmata põhjustel Gustav Vain.

Hoolimata sellest, et portaal ewjalgpall.ee on veale juhtinud nii spordimuuseumi kui eelpool mainitud raamatu autori tähelepanu, jätkab viga visalt ringlemist.

Kordame siis veelkord, et foto tegelik jäädvustusaeg on 9. september 1923 ja seljaga kaamera poole seisab kohtunik Gunnar Sund (mitte aga Alexander McKibbin, nagu väidab Eesti jalgpalli ajaloo avaköide).

Foto: Georg Vain ja Oskar Üpraus jälgimas kohtunik Gunnar Sundi mündiviset, 09.09.1923 (Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum)