Üks väike samm treener Kerliga

SEE SAI ALGUSE ÜHEST MÕTTEST

See oli kaheksa aastat tagasi, kui mul rühmatrennis osalejana tekkis mõte: huvitav, milline on vaade saalile eest poolt?

Tol hetkel ei osanud ma aimatagi, kuhu see mõte välja viib.
See hakkas vaikselt idanema ja kasvas lõpuks palju suuremaks, kui oleksin osanud ette kujutada. Esimesed koolitused, esimesed katsetused trenni juhendada ja järjest süvenev huvi selle vastu, mida ma päriselt teha tahan.

Nii hakkasin vaikselt ja järjekindlalt kasvatama oma kogukonda. Kutsuma inimesi valima liikumist. Jagama rõõmu liikumisest.
Täna on mul päriselt oma kogukond, kellega koos seda teekonda edasi käia. Siin pildil on ainult väike osa meist – päriselt on aktiivseid liikmeid umbes 50.

Algusest peale kuni tänaseni on kaks põhipiirkonda, kus ma trenne juhendan – Laulasmaa ja Vasalemma. Ja eriti äge on see, kui sa oled olnud minuga sellel teekonnal juba päris algusest. Te teate, kes te olete. 💚

Aitäh, et olete kaasa tulnud, tagasi tulnud ja aidanud sellel väikesel mõttel nii suureks kasvada.

Trennis näeme! 😍💪

📸 Nele Tasane

MUL OLI AINULT ÜKS EESMÄRK

Täna toimus Pärnus järjekordne Kahe Silla jooks. Mina osalesin juba neljandat korda.

Seekord läksin rajale ainult ühe eesmärgiga: ma jooksen terve aja.

Ma ei ole vist ühelgi jooksusündmusel seda veel teinud. Ikka tuleb kuskil poole peal see mõte, et „äkki nüüd võiks natuke kõndida“.

Aga mitte täna.

Ma päriselt jooksin. Aeglasemas tempos, aga jooksin. Ainult kahes joogipunktis võtsin hetke taastumiseks ja siis jälle edasi.

Kõige raskemad olid 7 km lõpp ning 8.–9. km. Jalad olid selleks hetkeks juba nagu pakud all, aga jooksin edasi. Nii vähe oli ju veel minna.

Ja siis finišikoridor. Vaatan aega – kas tuleb 1:14 või 1:15?
No siis tuli muidugi veel üks lõpuspurt.

1:14:54

Minu jaoks igati edukas jooks. Mitte sellepärast, et aeg oleks mingi ulmeline number, vaid sellepärast, et ma tegin täpselt seda, mida endale eesmärgiks seadsin.

Lükkasin need kõndima kutsuvad mõtted kõrvale ja mängisin hoopis tempoga. Ja oma osa oli ka banger-playlistil klappides.
Viimastel kilomeetritel tuli Christina Aguilera Fighter ja see oli just see, mida vaja oli.

Nii, et selleks aastaks on minu jooksud joostud.
Nüüd saab rahulikult järgmiseks aastaks valmistuma hakata.

MÕÕDAN VÄHEM, MÄRKAN ROHKEM

Olen olnud nutikella kasutaja. Eelmisel aastal kui kellarihm katki läks ja ma mõtlesin, kas vahetada rihm, osta uus kell või katsetada, kas mul üldse kella vaja on. Tänaseni pole vaja läinud. Mul on taskus telefon, mis mõõdab samamoodi samme ja aktiivsust ning kui jooksma või rattaga sõitma lähen, siis panen sealt samast vastava workouti tööle. Jah, ühest küljest pulssi tahaks jooksuajal mõõta. Teisest küljest olen tundnud, et pulsi jälgimine ajab mind rohkem närvi ja mõnusam on lihtsalt enesetunnet jälgida. Sammude suhtes ei ole mul päevast eesmärki, küll aga proovin lihtsalt iga päev jalutamise tiiru ära teha.
Alates eelmise aasta algusest olen telefoni märkmetesse oma jõutrenne üles märkinud. Sellest on saanud hea harjumus, sest ei pea meenutama, mis raskusega ma eelmisel korral mingit harjutust sooritasin ja mitu kordust tegin. Ja siis tavaline kalendermärkmik, kuhu nagunii päevatoimetused kirja lähevad, sinna saab talletada ka oma aktiivsuse minutid ja trennid. Nädala või kuu lõpus hea tagasi vaadata, mis tehtud sai. Kui kirja ei paneks, siis ei mäletaks, et olen 17 korda padelit mänginud sel suvel või õigemini üldse elus. Seega jaa, midagi mulle meeldib jälgida, aga üldiselt minu puhul mida vähem, seda parem. Olen pigem ärevam inimene ja aru saanud, et minu puhul igasugune mõõtmine pigem tõstab ärevuse fooni. Samamoodi ka siin sotsiaalmeedias aktiivsem olles ja statistikat vaadates tunnen, et põnev on jälgida, aga samas stressi tekitav ka. Seega olen võtnud suuna lihtsalt nautida protsessi, teha seda mida armastan ja vaadata kuhu see mind viib.

Milliseid elustiili näitajaid sina jälgid?

September tuleb. Kas sina tuled trenni? 👀

Vali endale sobiv aeg, pane kalendrisse ja ongi üks väike samm tehtud. Kui sa aga veel mõtled, milline trenn sulle kõige paremini sobiks, siis jälgi lähiajal story'sid – räägin natuke lähemalt.

KÕIK VÕI MITTE MIDAGI EI VII MIND SINNA KUHU TAHAN JÕUDA

Ma olen inimene, kellel emotsioonid on kas sajaga põhjas või sajaga miinuses ning seda keskpunkti on vahel raske tabada. Kui ma lähen väga elevile, siis tahan kohe kõike korraga teha ja saavutada. Samas kui midagi ei tule välja või läheb minu silmis kehvemini, siis ei taha ma kedagi ega midagi näha. Küll aga olen ma õppinud emotsioone peitma ja ikkagi tegutsema. See on olnud minu toimetulekuviis juba väga pikka aega. Vaikselt püüan seda mustrit muuta ja lasta emotsioonil lihtsalt minna ning mitte teha otsuseid kõige kõrgemas või madalamas punktis olles.
Pidevalt ainult kõrge motivatsiooniga tegutsedes loobume tihti sellest tavalisest normaalsest seisundist, kui võib-olla tundub, et täna pole see päev. Või siis need päevad, mil kõige toredam tundub olevat diivanil lesimine, seriaalide vaatamine ja telefonis scrollimine. Päris elu algab seal, kus on see kõige tavalisem päev ja kõige tavalisemad harjumused. Just need on need tegevused, mis viivad meid sinna kuhu me tahame minna või sinna kuhu me ei taha minna. Valik on meie enda teha.
Läbi väikeste sammude on lihtsam ja palju tõenäolisem häid harjumusi omaks võtta ja meid mitte toetavaid harjumusi vabaks lasta. Lõpetasin just raamatu “Aatomharjumused” lugemise, mis oli mul väga pikalt lugemislistis, aga millegipärast tuli see aeg alles nüüd, kui antud raamatu kätte võtsin. Mulle meeldib see mõte teha meid toetavad harjumused atraktiivseks ja mitte nii väga toetavad harjumused raskesti kättesaadavaks. Näiteks minu puhul on kõige raskemaks osutunud ekraaniaja vähendamine. Igal vabal hetkel esimese asjana haaran telefoni või söön toitu telekat vaadates.

Jätkub kommentaarides..👇🏻