Treeningfookus

✨ Sa suudad rohkem kui arvata oskad! ✨

Üks nael päevas võrdub 365 aastas. Nii võib maja püsti panna.
Sama ka treeningutega. Järjepidevus tasub ära.

🏊🚴🏃Ironman Tallinn täisp**k ja 70.3 aastal 2025 🏊🚴🏃

Mõned sõnad nädalavahetusest, mis pakkus emotsioone mitmele tuhandele triatlonisõbrale.

Treenerina sain seekord kõigile õpilastele raja ääres kaasa elada ja mis veelgi parem – olin ka finišis kohal, et nende vahetud emotsioonid kohe kinni püüda.

––––––––––––––––––––––––––
IRONMAN täisp**k
Ujumine 3.8km • Ratas 180km • Jooks 42.2km
––––––––––––––––––––––––––

🏊🚴🏃Oliver Hansalu 🏊🚴🏃

See hooaeg ei ole lihtsalt tulnud, kuigi ambitsioonid on juba iga aastaga ülesse krutitud.

Eelmise aastal ette tehtud 9:13:56 Ironman Hamburgil tähendab, et väiksemat latti pole ka sel aastal mõtet ette sättida. Tööd sai tehtud! Vaeva sai nähtud! Selles mõttes on huvitav olnud näha seda arengut, et oleme jõudnud 2022. aasta esimesest triatlonihooajast 4:39:37 poolpikast 2025. aastani, kus 9 tunni esimene pool või isegi alla 9h on realistlikuks sihtmärgiks. Paraku juhtus see, et ca 4 nädalat enne tähtsamat starti hakkas jalg nii hullu valu tegema, et tuli esimest korda 4 aasta jooksul ka 0-km jooksunädal. Nädal enne starti ei teadnudki päriselt, mis seisus see jooks saab olema Ironman’i sees ja ega Oliveri ümber veenda ka ei õnnestunud (selles osas, et võib-olla on targem mitte startida 😣). Seega sain ainult „kivi kotti“ soovida ja öelda, et kui sa niikuinii juba tegema lähed, siis ega “tagasi hoida pole mõtet” – see ju psühholoogiliselt nõrgestav! 😀

Küll aga ootasin millegipärast sellist nägu, nagu Oliveril oli 2023. aasta Ironmanil kui tal krambid jalgades oli ja paslik oli hapukurki soovitada 🥒 (aeg toona 9:49:41). Samas ujumine oli käesoleval aastal korralik 00:58:28, ratas 04:48:09, seega miks mitte purjetada isikliku rekordi poole (vähemalt!). Nojah, ega ma päris veendunud tegelikult polnud mitu valuvaigistit tal sees on (järgmine päev selgus, et rohkem kui ühel käel saab lugeda). Aga päeva lõpuks oli jooksusamm ikkagi olemas ja naljaga pooleks võib öelda, et vigasena teha tulemuseks 🏁 9:18:26 on ikkagi omaette saavutus. Olen uhke! Nüüd juba oleme teinud 4 hooaega koos. Ei tea kunagi, kas viiendat tuleb, aga minu silmis oleme saavutanud ikkagi “kuldse keskea” – 40 juubel sel aastal – kohta päris head tulemused. Kuivõrd Ironman tulemused lähevad iga aastaga eest ära (3nda koha tulemus M40-44 oli 08:57:03), siis tundub, et tuleb veel pingutada.

🏊🚴🏃Tarmo Alasoo 🏊🚴🏃
Tarmo esimene täisp**k. Kui paljud harrastajad võtavad eesmärgiks kõigepealt 70.3 realiseerimise, siis Tarmo otsustas selle sammu vahele jätta. Õnneks toetas seda mõtet pikemalt maastikurattaga tegelemine. Triatloni kogemus oli siiski napp. Ujumises tuli nullist üles ehitada tehnika ja enesekindlus. Siinkohal kiitus ka ujumistreenerile, kes Tarmot kevadel iganädalaselt abistas. Minu rolliks oli iganädalaselt TRI-HIT trennide tegemine, kus veebruarist aprillini tegime ratas-jooks treeninguid Audenteses. Juba nende trennide pealt oli näha, et Ironman ratta ja jooksu sisu on olemas. Kui vaid ujumisega aega mahuks! 🤔

Viimasel nädalal-kahel suhtlesime tihedalt, et saada kõik väiksed vidinad, tuled ja viled läbi arutatud. Ega Ironman pole kunagi ainult see, mis võistluspäeval aset leiab. Kõik pisiasjad – varustus, tempo, toitumine – tuleb läbi mõelda. Kas geele on piisavalt, kas rattal on õiged rehvirõhud, kas vahetusalad on peas läbi mängitud.

Juba ujumise vaheaega vaadates muigasin rahulolevalt.

01:25:56 ja 02:15 min/100m tempo oli märksa parem kui oleks võinud arvata trennide põhjal. See tulemus jäi väga kaugele 2h 15min ujumise ajalimiidist ning arvestades, et just ujumine oli Tarmo jaoks ettevalmistuse suurim murekoht, ei olnud see enam pelgalt “läbi kulgemine”, vaid kindel ja välja teenitud sooritus.

Ratas läks plaanipäraselt, kuigi seal oli tema rattatausta tõttu oht lihtsalt liiga tugevalt vajutada. Tagakuklas on alati mõte, et Ironman jooks saab olema raske kui kuskil oled oma võimeid üle hinnanud. Samas oli Tarmo nägu “rõõmus ja rõõsa” – naeratus alati suul ja seega oli selline tunne, et kõik lähebki hästi. Nii on Ironmani lahe teha, kui tunned, et kõik on võimalik!

Kokku tuligi Ironman tulemuseks 11:32:37. Esimene täisp**k – see emotsioon on võimas!

Treenerina lootsin 12h alla, nii et see oli hea, et suutsid ootuseid ületada. Eriti ujumisega. Sa oled tugevam, kui arvad! 🔥💪

🏊🚴🏃Urmas Kirsman 🏊🚴🏃
Kolm aastat oleme koos teinud 70.3 distantse. Aeg minna poole pikemaks!

Kui keegi oleks küsinud enne starti minult, mis ajaga Urmas teeb täispika, siis oleksin vastanud 11h 05 (U 1:20h; T1 8min; R 5:45h; T2 7min; J 3:45h). Viimase kolme aasta poolikud olid 5:33:40 → 5:34:13 → 5:39:13. Teadupärast 70.3 + 70.3 ei võrdu päris sama täispika aeg. Kuid siiski tundus juba kevadel, et treeningutes on toimunud mingisugune läbimurre, kui ta suutis jooksu lõikudel teha 3:20-3:30 min/km lõike. Sportlase “lihased” hakkasid välja paistma, seda on treenerina vahva jälgida kui hakkavad jalgades “reljeefid” tekkima. Ironmanil tuleb selline vormis olek kasuks. Aga kõige suurem muutus peab toimuma peas – enam ei tohiks tunduda 3 või 4 või isegi 5 tunnine rattasõit liiga p**k või ebamugav. Ma usun, et Urmas saavutas peaaegu selle “ženn-oleku”, kus ükski eesmärk ei ole liiga kaugel või kõrgel, kui vaid sellega vaeva näha.

Võistluspäeval ujumises 3.8km ajaga 1:33:03. Peab ausalt mainima, et kerge pettumus oli seda aega vaadates. Oli mul ju meeles eelmise aasta tempo poolikult (1:45 min/100m) ja tema enda kommentaar, kus ta justkui “lendas läbi vee”. Ootasin, et heal juhul tuleb alla 2:00 min/100m juurde tempo, mis annaks ajaks alla 1:17:15 või siis kehvamal juhul 2:15/100m ehk 1:26:55. Aga tempo tuli siis 2:26 min/100m. Sain vaid loota, et Urmase tervis on korras ja rattal ning jooksus saab ikkagi treenitud võimed realiseeritud.

Rattaga oli tempo suures pildis ootuspärane, kuigi mõtetes mõlkus 5h 45min ratas, mis oleks andnud keskmiseks kiiruseks 31.35 km/h. Kokku tuli 6:03:28 ja kiiruseks 29.60 km/h.

Jooks tuli väga hästi välja. Isegi natuke ettevaatlikuks tegi kui Urmas tegi esimesed vaheajad 04:48/km → 04:50/km → 04:41/km ehk 10km peal selline tempo. Ütlesin kuskil punktis, et pisut tempot alla tõmbaks 10sek kilomeetri peale. Ei tea, kas ta seda ka jõudis kuulata. 😀 Igatahes maraton sai tehtud ajaga 3:42:33. Ja kõige parem osa oli see, et erilist kustumise märki ei paistnud.

Kokku esimene täisp**k sümpaatse ajaga 11:39:07. Kuigi ma usun, et täispikal enda võimete täielik lahtilukustamine ei olegi nii lihtne 🔓, siis 95% ulatuses jään kogu võistlustulemusega rahule. Treener peab ikka rääkima sellest, mis on võimalik! Usun, et võimalik oli 11 tunni algusesse, aga parem “varblane peos, kui tuvi katusel!” Nüüd on kogemus olemas ja võimalik kõike märksa julgemalt teha.

––––––––––––––––––––––––––
IRONMAN 70.3
Ujumine 1.9km • Ratas 90km • Jooks 21.1km
––––––––––––––––––––––––––

🏊🚴🏃Oliver Pällo 🏊🚴🏃
Esimene triatlonihooaeg, esimene 70.3. Paljugi on sel hooajal juba saavutatud, Valgas, Otepääl, Maardus. Ja kõigest 18 aastat vanust!

Kui nüüd päris aus olla, siis sellist arengut ja tulemusi ma esimeselt aastalt ei oodanud, kui eelmise aasta novembrist alates koostööd tegema hakkasime.

Elu esimene triatlon sprindis Paides kohe 01:05:17 ja vanusegrupi esimene.

Valgas kohe otsa 2:16:22 olümpia ja sellele otsa Otepääl 02:20:38.

Maardus (02:10:23) oli esimene triatlon TT rattaga. Kõik vanusegrupi võidukohad ka.

Eks meil on Eestis kiireid noori ees, kes sprindidistantsidel märksa tugevamad, kuid esimese hooaja kohta on see ikkagi muljetavaldav minek.

Aga siit edasi 70.3 juurde. See oli see unistus, millega üldse ettevalmistusele peale läksime.

Treenerina oli prognoos järgmine.

Ironman 70.3 Tallinn 2025:
—————
± 34:50 ==> ± 1:50/100 m
––––––– T1 | 0:02:30 –––––––
± 2:32:06 ==> ± 35.5 km/h
––––––– T2 | 0:02:00 –––––––
± 1:30:00 ==> 4:16/km
–––––––
4:41:26 ± 5min

Ujumine oli reaalselt 34.49 (1:50/100m). Esimene vahetusala 3:18. Rattadistantsil oli vihmasadu segav faktor ja see omakorda tegi kogu keha küllaltki külmaks. Samas plaanitust suutis ta pisut kiiremini läbida 90km distantsi, 2:29:32 ajaks ja 36.69 km/h keskmine kiirus.

Võib-olla oleks suutnud veelgi ühtlasemalt sõita kui võimsusandur poleks jukerdanud. Aga suures pildis pean ratast vägagi õnnestunuks.

Jooksus nägin küllaltki “haput” nägu vastu tulemas, see grimass ei olnud just kõige parem märk. Alles pärast sain teada, et vahetusalas läks seetõttu nii kaua, et käed olid täiesti

külmunud, nii et oli raskusi jalatsite vahetamisega. Seetõttu tuli T2 prognoositust oluliselt aeglasem (6:12).

Küll aga oli esimese 4 km jooksu vaheaeg 3:59/km, mis ideeliselt on ikkagi väga kiire algus, kuivõrd temposoovitus oli 4:16/km. Kuigi nii p**k distants oli harjumatu ja energiavarud hakkavad 4 tunnise võistlusega ikkagi tunda andma, siis suures pildis oli ka jooks väga arvestatava minekuga. Kokku poolmaraton 1:34:23.

Ironman 70.3 tulemus 4:48:12.

Aegade unistustega võib nii kiirestis ära unustada, kust me alustasime. Nullist. Selles mõttes, et polnud triatlonikogemustki hooaja algusest all. Seega oli minu temposoovituste all väike lisaklausel: * Tegelikult on kõik alla 5h esimese korra kohta väga korralik, kuid ülal toodud prognoos peaks toimima olümpiadistantside põhjal.

Olen väga rahul Oliveri selle hooaja sooritustega. Kui sellise hooga edasi minna, siis jääb Eestis võistlemisest väheks. Tuleb suuremaid sihte seada!

🏊🚴🏃Maris Lillep 🏊🚴🏃
Maris on väga sihikindel inimene. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta on nüüdseks kolmel järjestikusel aastal teinud Tallinnas 70.3 distantsi. Igal aastal ei ole ideaalsed tingimused. 2023. aasta poolik oli ajaga 5:16:55, 2024. aastal 5:16:49. Paberil polnud arengut. Samas kui teada, et millistest raskustest Maris suutis välja tulla (sh puukborrelioos), siis ei tundunudki see eelmine hooaeg nii täbar. Käesoleval aastal lihtsalt pidid mõned tähed joonduma ja paremini minema. Nii ka läks! Esimene suurem märk sellest, et sel aastal võiks oodata ka poolpikal hästi, tuli Valga triatlonilt, kus tuli vanusegrupi II koht. Võistlusaeg ei olnud minu silmis midagi erilist, kuid oluline on emotsioon. See on see koht, kus tundub alati raske olevat – mäletan hästi seda 2023. aasta Marise kustunud nägu pärast võistlust kui see Valga “kuumus lihtsalt tappis”. Seekord oli nii tuuline, et isegi suurtel meestel oli raske ratta seljas püsida! Aga koht oli hea. Valga järel paar nädalat hiljem tuli poodium ka Otepääl, seekord I koht N35-39. Ja mis veelgi ägedam, Eesti Meistritiitel vanuseklassis tuli ka maastikurattasõidus. Seda mitte lihtsalt ja garanteeritult, vaid läbi eelnevate sõitude kahtluste ja treeningprotsessi väsimuse ja varasemate võistluste viletsamate kohtadega.

Trenn pidi viima suuremate triatlonieesmärkideni. Iga nädalalõpu võistlusega ei saanud hoogu maha võtta. Kuid MTB eestikateks puhkasime paremini välja. Ja oh, sellist emotsiooni on vaja! Kui oled endale võimeline tõestama, et suudad olla selle päeva parim! See annab palju juurde.

Selline hooaja esimene pool lihtsalt pidi kulmineeruma millegi erilisega poolpikal distantsil 70.3. Üks tugev märk sellest, et Maris on väga hästi suutnud fokusseerida, tuli ka sellest, et eelmisel aastal otsustas ta et 70.3 tempot ja aegasid ette ei taha. Ta tahtis ilma numbriteta (pingevabalt) võistelda. Seekord mõtlesin sama, et ei hakka igaks juhuks treenerina mingeid pingeid peale panema. Siiski mõned päevad enne starti küsis Maris ise ratta võimsuse numbreid. OK, see on väga hea märk, jõudsin mõelda. Ette kirjutasin sellised mõtted.

Ironman 70.3 Tallinn 2025
—————
U 38:00 ==> 01:59/100m
––––––– T1 | 0:04:00 –––––––
R 2:35:00 ==> 34.89 km/h
SLS 145–152 l/min
Vatt 185-190w (ühtlane sõit 185-190 W ja tempovariant 190-200W, kuid lühemalt kuni 5min)
––––––– T2 | 0:03:00 –––––––
J 1:45:00 ==> 04:59 min/km
–––––––
TRI 5 hrs 5 mins 0 secs

Plaan on üks ja reaalsus alati natuke erinev. Kuid kui eelmiste aastate ajad ja treening kokku võtta, siis need numbrid tundusid kõik tehtavad. Ujumine tuli 43:41. Palju kehvem kui olin esialgu lootnud. Huh, kas ikka kõik klapib sel päeval, tekkis kohe küsimärk. Eelmisel aastal oli aeg samal distantsil 38:32.

Rattal oli samas hoog sümpaatne, aeg 02:33:37 ja keskmine kiirus 35.71 km/h. Hiljem selgus, et sinna sisse mahtus veel 2 min penalty box. Jooksus hakkas täielikult selguma, et vanusegrupi poodiumikoht on käeulatuses. Kokkuvõtvalt üle ootuste tugev jooks 01:38:40.

Kokkuvõtvalt 70.3 distantsi isiklik rekord 5:04:06. Ja trummipõrin 🥁 vanusegrupi üldarvestuses naiste III koht ja ettepoole jäid vaid 2 soomlast, seega ka Eesti meister N35-39. Palju õnne! 🎉 Hea uudis on see, et juba varsti ootavad ees ka Marbellas Ironman 70.3 maailmameistrivõistlused. Jalgu seinale ei saa veel visata, kuid hooajaga saab juba päris rahule jääda.

------------------------------------------------

Nii sai suurema punkti minu 8 hooaeg triatloni treenerina. Mõned põnevad asjad on sel aastal veel olnud peale Eesti võistluste. Näiteks Moonika Küttimi esimene Ironman Rootsis Kalmaris ajaga 12:28:36, mille kokkuvõtte leiab veebilehel samas postituses. Sille Meikop tegi Ironman 70.3 Jönköpingus tulemusele 5:40:38 ja Kristo Prangel üllatas XTRERRA Euroopa Meistrivõistlustel 25-29 Open AG esikohaga ja nüüd minek septembris XTERRA maailmameistrivõistustele. Nii palju ägedaid kohtasid, tulemusi ja emotsioone!

Paljudele Eesti harrastajatele tähistab aga Ironman Tallinn – olgu täisp**k või 70.3 – hooaja suurt sihtpunkti, mille järel tõmmatakse mõtteline joon ning hakatakse vaatama järgmiste eesmärkide poole. Nii ka minul, restart ja töö jätkub suurte saavutuste otsingul. 🥳

https://treeningfookus.ee/treening/ironman-tallinn-taisp**k-ja-70-3/

Sel aastal toimusid esimest korda Ironman Tallinn 70.3 raames Euroopa Meistrivõistlused sel distantsil. Õnneks on triatlon selline tore spordiala, kus ka harrastajad saavad teha kaasa „age-group” ehk vanuserühmalises arvestuses tiitlivõistlustel. Suurvõistlusel sai ametliku aja kirja 1267 sportlast. Poolpikal distantsil tuleb läbida 1.9 km ujumist, 90 km jalgrattal ja 21.1 km jooksu – miilides tulebki kokku 70.3 distants (1.2 + 56 + 13.1). Õpilaste treeningutest ja saavutustest, kividest ja kändudest nende teekonnal kui ka elamustest ja õpetlikest momentidest annabki järgnev kokkuvõte ülevaate.
👉

Ironman Tallinn 70.3 – 2023. aasta Euroopa Meistrivõistlused - TREENINGFOOKUS IRONMAN TALLINN 70.3 TRIATLON AASTAL 2023 Sel aastal toimusid esimest korda Ironman Tallinn 70.3 raames Euroopa Meistrivõistlused sel distantsil. Õnneks on triatlon selline tore spordiala, kus ka harrastajad saavad teha kaasa „age-group” ehk vanuserühmalises arvestuses tiitlivõistlustel. Suu...

Ironman Tallinn täispika distantsi emotsioonid treeneri pilgu läbi. 🤩 Lühikesed viited siin inimestele, keda õnnestus juhendada täispikaks ettevalmistumisel – pikemalt saab lugeda veebilehel: https://treeningfookus.ee/treening/ironman-tallinn-taisp**k-2023/

⦿ Oliver Hansalu
Pidin korraks ette võtma eelmise aasta kokkuvõtte ja meenutama, et sellest „müta-müta jooksusammust“ on tõesti saanud üks üpris korralik ökonoomne jooksutehnika. Ilmselt ongi kõige olulisem rääkida jooksust esialgu. Kui eelmisel aastal hakkasime sügisel mõtlema Ironman suunal, siis vahetu emotsioon pärast 70.3 distantsi läbimist oli Oliveril, et piltlikult öeldes „Ironman täispika jutuga võid küll seenele minna“ ehk tundub liiga raske. […]

⦿ Kristo Prangel
Kiireim õpilane, keda olen siiani juhendanud. Teatav aukartus on alati tugevate sportlaste treenimisel. Kas tulemused paranevad? Kas suudame terveks jääda ja suuri vigastusi vältida? Kus asub võimete lagi treeningutel ja võistlustel? Need küsimused pidevalt ringlevad peas. Siiski on usaldus olnud fundamentaalne osa meie koostööst – mina olen usaldanud teda, et ta julgeb rääkida, kui on kuskilt valus või treeningutel raske (ka liiga raske!). Ja loodetavasti usaldab tema protsessi ja minu meetodeid. Ma olen nii mõnegi õpilasega näinud, et kui usaldus kõigub ja tulemused ei ole ootuspärased, laguneb koostöö väga kiiresti. […]

⦿ Sille Meikop
Kohe tundus, et Sille elus on sport võimalus ja mitte kohustus. Vahel muidugi võib juhtuda, et sportlane kohusetundest jätab sellise mulje, kuid vestluste põhjal ütleks, et temal hakkas tõesti seest „valutama“ kui liigutada ei saa. Õnneks liigutada sai ta korralikult ja suuri „auke“ treeningusse ei tekkinud. Kuigi kevadel oli pisut probleeme jalaga, siis suvel tundus, et asjad liiguvad õiges suunas. Otsisin nädalat, kus kõik oleks „punases“ ja trennid tegemata, aga ei leidnud ühtegi alates novembrist, kui alustasime treeningutega! […]

⦿ Kethmar Salumets
Eelmise aasta augustis potsatas minuni sõnum sooviga teha täisp**ka. Kuna Kethmaril oli esimene triatlonihooaeg tehtud ja pisut oli mees ka silme ette sattunud triatloniklubi kaudu, siis ei olnud väga keeruline öelda, et «okei, proovime täisp**ka!». Oktoobrist hakkas ettevalmistus pihta. Vastupidavus, jõud, tehnika olid esimese tsükli märksõnad. Päris kiiresti sai selgeks, et koormuste doseerimine saab olema väljakutsuv. […]

⦿ Viljar Vooremäe
Palju ei ole neid mehi, kelle kohta julgen öelda, et ta on proaktiivne. See tähendab mitte lihtsalt aktiivne, vaid eesmärgi püstitamisest jõuab ta ka tulemusteni. Viljar igatahes on selline inimene. Ta võttis ühendust sellise mõttega, et ta tahaks teha täispika distantsi ja suurusjärgus samasse aega on sündimas perre esimene laps. Nüüd päris täpselt ma enda treeneri „vaimuseisundit“ ei oska hinnata, kuid jaanuari lõpus pidi olema küll suur „põud“ õpilastega või otsisin „uut põnevust” selles kontekstis. […]

Põhjalikumat sisu saab lugeda veebilehel. Kokkuvõtted 2023. aasta Ironman Tallinn 70.3 distantsilt ilmuvad lähitulevikus.

IRONMAN TALLINN TÄISPIKK – 2023 - TREENINGFOOKUS IRONMAN TALLINN TÄISPIKK TRIATLON AASTAL 2023 Suurim triatlonipidu Eestis – Ironman Tallinn ja Ironman Tallinn 70.3 – on taaskord toimunud. Võistlus tõotas tulla kiirem kui eelnevatel aastatel, kuna ratta- ja jooksurada olid märkimisväärselt muutunud. Vähem pöördeid, pidurdamisi ja tehn...

Tartu Linnamaraton.

Elasin kaasa teistele õpilastele, kuid ühe õpilasega oli kaalul pisut enam, kui lihtsalt maratoni läbimine.

Kui Raul rääkis aasta alguses mõttest, et võiks maratoni võtta järgmiseks eesmärgiks, siis tundus, et varasemate võistluste ja treeningute pealt võiks 2.45-2.50 olla tehtav. Raul ise muidugi niimoodi asja ei vaadelnud ja talle omase tagasihoidlikkusega mõtles, et alla 3 tunni võiks ajaliselt tulla pere- ja tööinimesena. Eelmise sügise 21.1km oli 01:22:49, mis andis maratoniks päris hea eelduse.

Treeningute üheks eesmärgiks oli saada kilometraaž suvekuudel stabiilselt ülesse. Paar nädalat suutis ta hoida ka 100km/nädalas rütmi, enamasti jäid viimased kuud 70-80km/nädal kanti.

Viimaseks suuremaks võtmetähtsusega trenniks oli 3 x 10km. Treenerina jooksin kaasa. Oli 20. august – palav ~30-kraadi leitsak. Kui olime läbimas teise 10km tempootsa hakkas Raulil raskeks minema. Vaatasin kilomeetri temposid: 4.19-4.08–4.16–4.09–4.13–4.13–4.13–4.29... Ei tundunud midagi erakordset ja ülemäära rasket aegade poolest, aga 8km peal tuli Raul rajalt maha. Tühjaks joostud! Mida võis näha sportlase olekus? Suurt pettumust! Räägime olukorrast – potentsiaalsetest põhjustest. Küll aga on treeneri peas nüüd nuputamist. 4.15/km peaks une pealt ka Raulil jalgades olema. Ja aega on vähe – kõigest 3 nädalat!

Vahepealsed treeningud tõid siiski eneseusu tagasi ja enne põhieesmärki olid justkui kõik eeldused olemas, et joosta maraton 2:52 kuni 2:55 vahemikus. Tallinna Maraton oli plaanitud hooaja tähtsündmuseks. See, mis juhtus, ei olnud siiski plaanipärane. Kuivõrd poolmaraton tuli 1:24:44 ja isegi üle ootuste hästi, siis pärast seda hakkas keha järjest rohkem „streikima“ ja 30km oksendamise hetkel oli selge, et jätkamine ei ole mõistlik.

Sisuliselt kohe võttis Raul uueks realiseerimise võistluseks Tartu Linnamaratoni, mis oli Tallinna omast kolm nädalat hiljem. Arutasime läbi toitumise, kuigi midagi totaalselt teistmoodi ei teinud taktikaliselt. Treenerina ei julgenud enam 2:52 kuni 2:55 vahemikust juttu teha – hea kui alla 3h saab tehtud ja seda kindlapeale! Kui Tallinnas olin raja ääres, siis nüüd olin Tartu Linnamaratoni ajal arvutiekraani külge „liimitud“ — 10-21-30km vaheaegadel hoidsin pinevalt silma peal.

Nii... tempo osas võttis Raul grammi võrra aeglasemalt alguses – pool distantsi 01:26:08. Huh, rahulikumalt kui Tallinnas! Tundus, et 4.05/km on hetketempo. 4.05-4.10/km tempost olime varasemalt rääkinud. Nüüd oli ta selle vahemiku ülemises otsas. Kas kestab seekord või tuleb „sein“ ette? 30km peal ei olnud märki tempo raugemisest! Nüüd on viimane ponnistus – kuigi selle lõpu 12km peal võib veel palju juhtuda.

Kui ametlikuks ajaks ilmus 02:50:17 oli selge, et hooaja põhiline eesmärk oli saavutatud. Sportlane on rahul, treener on rahul!

Keskmiseks tempoks 4.02/km. Kõige suurem hea meel on muidugi selle üle, et Raul ei visanud peale Tallinna maratoni „püssi põõsasse“ ja spordimehelikult võttis „sihikule“ Tartu maratoni. See annab tulemusele väärtust juurde!

Elasin kaasa ka teistele aktiivsetele õpilastele, kes olid täna võistlustules.
–––––––––––––––
42.2km
Kristo Prangel | 02:55:38 (21.1km 01:17:15) – võimeline oluliselt kiiremini poole distantsi põhjal (≤ 2:40). Sellegipoolest on Tartu Maratoni Klassiku sarja võitmine suur saavutus!!!
–––––––––––––––
21.1km
Martin Sahlen | 01:21:59
Oliver Hansalu | 01:25:10
Helena Peik | 01:27:34
Urmas Kirsman | 01:32:46
Ahti Nurme | 01:34:15
–––––––––––––––
10km
Kristi Toommägi | 00:48:46
Gerda Tomson | 00:51:20
–––––––––––––––

Kõik olete teinud vahvalt meeldejääva hooaja!

Treener Henek

Ironman & IM 70.3 treeningutest ja tulemustest 2022. aastal.

Kuna Facebook postitusel on 63206 tähemärki lubatud ja kirjapandud lugu on üle 80 000, siis mõnusalt saab tervikut lugeda: https://treeningfookus.ee/treening/ironman-tallinn-2022/

Kristo Prangel
Kui me alustasime detsembri alguses koostööd, siis oli vist päris raske ette näha, kas treener teeb Sind kiiremaks või aeglasemaks. Olid ju juba päris kanget sorti sportlane – pealekauba veel sportlaste perest. Usaldus ei tulnud tulnud kergelt ja treenerina mõtlesin päris tihti, et peaasi on mitte Sind katki treenida. Nojah, koormused hakkasid ikkagi vaikselt kerkima Sinu võimete suunas ning enesekindlus kiirustes ja numbrites väljenduma. Märtsikuus aga tabas esimene suurem tagasilöök – Hispaania rattalaagri vihmastele ilmadele lajatas otsa veel COVID. V. Vaiksaar isegi mainis kuskil jutus, et nii nukrat meest polnud ammu näinud. Olgu, treener ütleb mõned motiveerivad sõnad: «parem praegu jamad läbi teha, kui suvel», «miski pole veel kadunud, põhisündmuseks jõuab treenida küll». Ega see suurt ei lohuta sel hetkel kui oled augus, aga mees ei jätnud jonni ja paari nädala pärast oli taas tõusvas joones ülesmäge asjad liikumas. Hooaja esimesed stardid tulid. Mees on poodiumil – Jõulumäe, Paide… Aastatagusega ajad paranenud. Isu võistlusteks suur – isegi nii suur, et treener peab aeg-ajalt pidurdama. Nice 70.3 terendab silmade ees. «Ei, ei pruugi olla hea mõte Otepää karikasarja etapil osaleda nädal enne – värskust vaja koguda.» Põikpäine sportlane ei ole – paneb treener kukla taha –, oskab vajalikel hetkedel tagasi hoida. Hea märk, kui suuremat pilti vaadata! Nii ta osaleb Nice’i poolpikal, kuumuses, rohkete tõusumeetritega. Võistlusega rahul? Treener ei oska veel täpselt lugeda – tundub, et realiseeris. Jooks veidi raskevõitu. Väsinud ei olnud? Ei, tunne oli hea, aga jooksus algus raske! Olgu, treenerina oleksin eelistanud pikemat suvist võistlusspetsiifilist plokki – nii umbes 5 triatlonistarti all. JÄTKUB VEEBILEHEL.

––––––––––––––––––––
IRONMAN Tallinn 2022
––––––––––––––––––––

Kristi Toommägi
3 aasta koostööd! Ausalt öeldes ei uskunud, et minuga jätkad, kui eelmise aasta 70.3 võistlus aia taha läks jooksus. Vaagisime ja nuputasime, mis valesti läks, aga ega täit selgust pole tänase päevani. Ühesõnaga millegipärast usaldus vist oli ikkagi välja teenitud, kuid ega ma osanud ka kapitaalselt midagi teistmoodi teha. Jõutrenni tegime edasi, kiireid asju tegime ka! Kui jaanuarikuus 5000m testisime, siis oli juba selline ootusärevus, et jooks on vist paremaks läinud – või alalhoiuinstinkt on alla surutud – lõpuks! Nojah, Kristit ei tohi lõigutrennidega väga „nurka suruda“ — seda olen ka õppinud. Ta küll kannatab palju treeningmahtu, aga intensiivsete trennide koha pealt on heatahtlikku trotsi ka vahel. Hea näide on liivamäe trenn – kuhu ta ei pidavat enam tagasi tulema, aga ikka näed teda järgmisel korral, kui treeningplaanis see ette nähtud. Ühesõnaga, kohusetundlikumat inimest annab otsida. Ja muidugi huumorisoont on ka antud. Paar nädalat enne põhivõistlust, viimasel tõusutrennil sai öeldud, et kui praegu on raske, siis Ironman’ile pole mõtet minnagi. Mille peale tema ütleb: «Mis ma teen siis, võtan nimekirjast maha nüüd?» Muidugi treener ei oska sellise lause peale midagi kosta – sportlane ilmselgelt teab enda piire ja selle üle on mul ainult hea meel. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Eerik Kompus
Esimest korda vist nägin Eerikut 2021. aasta Tripassioni suvepäevadel. Vaatasin, et oled hipi moodi triatleet – olid Sul ju siis pikad juuksed ja pigem riietusstiililt «aloha». Nojah, kuidagi sattusime juttu puhuma! Ei teagi, miks mina just treenerina sõelale jäin – aga igatahes ju siis on sel maastikul põud! No igatahes oli eesmärk silme ees ja novembrist alustasime ühist teekonda. Muidugi selgus, et alustame kohe «vasaku jalaga». Koroona oli Sind maha niitnud ja nüüd tuli kopsud esimeste trennidega puhtaks puhuda. Nagu selgus, ei jäänud see esimeseks, ega ka viimaseks koroonaks. Tööeetika aga oli rabav – ja mingi hetk oli selge, see mees ei tulnud siia nalja tegema ettevalmistusega ja mütsiga lööma Ironman distantsi. Treener vaatas muheledes kuidas mees ka Sri Lankal rassis kuumas kliimas jooksu vihtuda, kuigi ilmselt oleks märksa mõnusam palmi all mojitot limpsida. No ikkagi Sportlane suure algustähega, kes puhkusele võtab jooksutossud kaasa. Esimeste võistluste pealt oli raske oletusi teha. Poolmaraton 1:44:03 ei olnud küll see, mida treener ennustas (pigem lootsin 10-15min kiiremalt) – peenike p**kade jalgadega poiss ikkagi! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Karita Mikko
Kui Sa minuga 2021. aasta sügisel uuesti ühendust võtsid, siis olime juba treeningplaani varem koos teinud. Esimesel korral juhtus palju asju – kogu protsess oli üle kivide ja kändude ning lõpuks suvel otsustasime asja pausile panna. Juhtus ka see, et samal ajal tahtis trenni teha Sinu abikaasa Riho. Neli last ja 2 heas mõttes hullu vanemat, kes tahavad triatloni teha! Treenerina olin pisut skeptiline, kui tulid sügisel järsku selle ideega, et nüüd ikkagi peaks järgmine aasta Ironman’i ette võtma. Me polnud veel 70.3-gi teinud läbi! Aga no kuidagi ikkagi sähvatas treeneri sees ka sel hetkel – võib-olla oli seesama tunne, et kas ma tõesti nii viletsasti teen enda tööd, et õpilane ei jõudnud eelmisel suvel põhivõistluseks starti. Miks minu motivatsioonikõned ei toiminud? Miks ei osanud ma teda õigesti treenida? Mis on üldse «õige» treening? Vot sellise keeristormi põhjustas Karita treeneri peas. Olgu võtan väljakutse vastu – kuidas ma ütlen talle, et «sorry, ma ei oska treenida Sind». Sind, kes Sa õpid massaaži- ja teraapiakoolis, Sind, keda kutsutakse südaööl ämmaemandana sünnitust vastu võtma… Sind, kelle tähelepanu vajavad neli armsat last, Sind kellel on nii SUUR UNISTUS! Mul ei olnud lihtsalt südant öelda, et keegi teine suudab äkki paremini. Aga need takistused, mida ületasid väärivad mainimist. Basseini ei jõudnud me väga varakult teatud piirangute tõttu ja COVID tõmbas veel omakorda olukorra üpris täbaraks. Tervis oli vahepeal nii vilets, et ma isegi ei julgenud rääkida, millised koormused võiksid olla peal Ironman’iks ettevalmistumisel. Seda lisapinget lihtsalt ei olnud vaja. Kevadel oli tunne, et astume kaks sammu edasi ja kolm tagasi. Kohe kui suutsid teha arvestatava nädala, järgnes sellele sageli mingisugune tagasilöök järgnevatel nädalatel. Samm-sammult aga suvi lähenes – päästerõngas p**kade valgete tundide ja päiksepaistega. Midagi annab ära teha! Mitte ideaalselt – aga lootust on, et sel suvel astub Karita starti! JÄTKUB VEEBILEHEL.

––––––––––––––––––––
IRONMAN Tallinn 70.3
––––––––––––––––––––

Gerda Tomson
September 2021. aastal. Tundmatult inimeselt potsatab kirjake postkasti. Unistuseks Ironman 70.3 järgmisel aastal. Mäletan esimest kõnet videos ja kõige meeldejäävamaks oli see, et inimesel silmad säravad! Tundus, et tegemist on loomult õnneliku inimesega. Treenerina lihtne otsustada koostöö kasuks. Leppisime kokku alguspunktiks oktoobri. Kui oktoobrikuus nägin teda Saaremaa Red Bull Tour of Vikings 300+km sõidul raja ääres enda sõbrannale kaasa elamas, siis mõtlesin, et tal on hinges ikkagi päriselt ka tahtmine ise midagi sama võimast enda keha ja mõistusega ette võtta. Esimestel kuudel oli palju õppida, kuidas intensiivsust reguleerida, kuidas saada ujumine tehniliselt paika, kuidas jõutrenni sooritada. Esimene 1000m järjest basseinis tuli juba novembri esimesel nädalal. Mõtlesin, et selle flow’ga ei valmista 70.3 distantsike mingit muret. Koormustest andis sellele novembri lõpus veel lisakinnitust. Tublisti üle keskmise VO2max – number, mis teeb enamikele meestelegi silmad ette. Aga oleks üks imelik lugu, kui kõik läheks lihtsalt lepase reega IM 70.3 võistluseni välja. Veebruari kuu alguses hakkasid asjad juhtuma. Enne seda olid pisemad, kuid ületatavad ponnistused seljaga. Aga veebruarist hakkas pihta tervisejamade saaga, viirustest räsituna ja kehva enesetundega mõõdus Gerdal peaaegu kaks kuud nagu oleks mingisse halba unenäkku jäänud vähkrema. Treenerina oli soovitus verepilt saada. Kui arst ei leia midagi – tuleb edasi uurida. Kuni leitakse põhjus. Treeningust ei saanud mingil hetkel enam õigupoolest rääkida. Kõigepealt pidi organismi võitlema haigustega. Muidugi nõrgestatud bioloogiline süsteem on vastuvõtlik ka uutele viirustele. Ja nii juhtus, et aprilli alguses, kus keha töövõime polnud veel ligilähedaseltki taastunud eelmistest probleemidest – tabas Gerdat koroonaviirus. Peavalu, maksimaalne iiveldus ja kõik muud ebameeldivad sümptomid. Treenerina oleks imelik öelda sel hetkel, et kõik saab korda! Kõik on halvemuse poole liikunud juba kolmandat kuud järjest! Ei hakka igaks juhuks looma valet motivatsioonikuvandit, sest päriselt ei oska ise ka öelda, kas sellisel moel jõuab ettevalmistus piisavale tasemele. Maikuud alustasime tühjusega tagasiside lahtrites. Gerda, kes kirjutas mulle eelnevalt tagasisideks ühed pikemad ja põhjalikumad jutud enesetundest, pulssidest ja muudest numbritest, oli motivatsiooniga miinustes. Kuidas see nüüd siis ikkagi juhtus, et temasugune inimene, kelle silmad särasid esmakohtumisel energiast, on nüüd täielikus kriisis. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Marja Stina Saaliste
Paljud lood algavad Tripassion Triatloniklubi kaudu. Nii oli ka meie ühine pidepunkt sama klubi. Igal juhul, treeningutega alustasime novembrist. Algusest peale olid mängureeglid konkreetsed – tervis on number üks ja spordirõõm peab alles jääma, ning treeningtundide arv ei tohiks minna lõhki nädala lõikes. Niisiis oli treeneril keeruline, kuid ootuspärane roll täita. Õnneks on Marja lahtise peaga ja ujumises sai kogemustega ujumistreeneri K. Liivamäe tiiva alla, kes basseini ääres hoiaks stabiilselt näppu pulsil. Talvised pukitrennid rattal ja jooksud ei andnud suuri tagasilööke, võib-olla ka mitte suuri edasiminekuid. Marja kirjutas usinalt tagasisidet ja selle kaudu oli mugav koormuste osas järk-järgult edasi liikuda. Jaanuari lõpus toimus esimene testinädal, kus lisaks rattale ja jooksule oli plaanitud ka 1000m ujumine aja peale. Ujusid ära tublisti! Väiksed, aga lõpp-eesmärki silmas pidades olulised saavutused. Ainuke «murelapseke» treeneri peas oli jõutreeningu vähesus. Asendasime sisuliselt kangiga/jalapressiga jõutreeningu meetodid keretreeningute ja joogadega, mis on ohutum, kuid efekt on tõenäoliselt märksa väiksem. Järgnesid Tartu Suusamaraton ja rattalaager Hispaanias. Ütleks, et Marja tervis oli üks tugevamaid kõikidest õpilastest. Suuri treeningpause ei tekkinud ning ainult pärast laagrit segas väike külmetus, kuid sellest tulid kiiresti välja. Võistlushooaeg lähenes suure mühinaga, ning väga positiivne oli Sinu tahe osaleda päris mitmetel karikasarja etappidel – rattavalitsemisega tulid toime ka Jõulumäe duatlonil, kus treenerilgi võttis käed mingil hetkel kangeks sellest keerutamisest ja viimase hetke pidurdamisest. Saavutasid parema aja kui eelmisel aastal! Esimene väike märk progressist. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Liisa Rohila
Esimene mälupilt pärineb Ironman Tallinna IM 2021. aasta maratoniraja äärest, kus Liisa omadele kaasa elas. Järgmine päev oli ta ise 70.3 stardis. Protokollist üle libisenud silmad peatusid numbril 5:25:55. Polnud üldse paha jooksusamm, jätan raja äärest nähtu meelde! Enam kui kuu hiljem kirjutab Liisa koostöö mõtetega. Vaatan protokolle põhjalikumalt. Karikasarja võit vanuserühmas 2021. aastal. Ahah, võistelda meeldib – hea märk! 2020. aastal ka 70.3 tehtud. Aeg 5:34:19. Pole just kõige suurem progress olnud aastaga, mõtlen endamisi. Samas järjepidevalt meeldib võistelda – aastast aastasse. Vesi vastupidavustreeneri veskile! Alustame tööga novembrist! Üsna kiiresti sai selgeks, et Liisa on enda suhtes väga nõudlik. Nõudlikum kui treener ise! «Ujumine on lootusetu» käis ikka päris paljudel kordadel vestlusest läbi. Proovisime taktikana sagedasti basseinis käia, poleerisime tehnikat üheskoos basseinis olles. Kusjuures minule ei tundunud see tehnika üldse lootusetu. Olgu, efektiivsus on madal, kuid aega on veel sellega tegeleda. Testinädal number 2 pärast 3 kuud treeningut ei näidanud suurt edasiminekut. Treeningud ei tundunud olevat liiga kerged ja mittearendavad, samuti mitte liiga rasked, et nendega toime tulla. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Annika Veimer
Annika, me oleme triatlonikaruselli peal kohtunud juba ammuaega tagasi. 2017. aasta 5. augustil Otepää 70.3-l näiteks olid minuga samal ajal võistlusrajal. Ja vist meelde jäid ikkagi väga eluterve jutuga päev varem õhtusöögi lauas. Aga seda ei osanud küll ennustada, et ma Sind ühel päeval treenima hakkan. Eelmise aasta septembris nii aga juhtuski. Jällegi samad küsimused tiirlesid peas – kuidas treenida kogemustega triatleeti. No, sorry – võib-olla ma ei olnudki sellel hetkel päris hästi aru saanud, et Annika alustas triatloniga aasta varem kui treener ise. Kumb kumba treenima hakkab, on loogiline küsimus!? Aga no midagi oskan ikkagi sporditeaduste kraadile toetudes teadmiste pagasist ka välja otsida, mõtlesin ühel päeval tagantjärele. Lugeja on ehk juba märganud, et siin pole ühtegi sellist lugu, kus asjad lähevad algusest lõpuni täpselt nii nagu ideaalses maailmas võiks minna. Elu on keerulisem ja ettearvamatum, kui oskame prognoosida. Annika aastas oli kurbi hetki – hetki, mis on liiga personaalsed, et siia kirja panna. Aga treenerina oli hea meel näha, et treening on just väljapääs nendest raskustest – päästerõngake, mille abil triivida muretumatele randadele. Kui Sa ühel päeval teatasid, et planeeritud Kilimanjaro tippu (5895 m) ronimine õnnestus, siis oli muidugi päris selge, et see naine oskab unistada suurelt ja eesmärkidega sihtida kõrgustesse. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Pille Kalda
Pille on üks inimene, kes luges mu eelmise aasta IM juttu. Ju siis midagi selles kõnetas, sest samal päeval 2021. aastal kirjutas ta mulle sooviga 70.3 järgmisel aastal läbida. Kuna keskmise triatloni harrastaja aasta algab oktoobrist/novembrist ja kestab suure tuhinaga Ironman ürituseni augustis, siis käib ka treeneri jaoks hooaeg suures pildis selles rütmis. Kui Ironman on tehtud, siis osad sportlased on oma unistuse saavutanud ja liiguvad edasi mõne teise eesmärgiga, osad jätkavad teekonda (liiguvad poolpikalt täispikani) ning siis tuleb üks osa inimesi sooviga nullist pihta hakata. Nii ka Pillega! «Julge samm» ma ütlesin siis, ja ütlen ka tänasel päeval! Sa oskad unistada! Kui päris algusesse minna, siis olid alles teise lapse saanud. Tuleta meelde, kui vana ta sel hetkel oli – 5 nädalat? Kosmos, mis unistused… mõtlesin jälle treenerina. Aga kuidagi võlusid mind ära, et uskuda selle protsessi õnnestumisse! Ujumise tausta puudumine tähendas seda, et kõvasti tuleb vaeva näha. Alguses muidugi kohe ka basseini minna ei kannatanud – pidid ju verivärske emana olema peaaegu stopperi täpsusega söömaaegadega graafikus. JÄTKUB VEEBILEHEL.

Raino Parder
Rainoga tegime 2020. aastal Ironman täispika – 11:54:41. Treenerina jäi küll asi kripeldama. Usun, et ka sportlasena. Pidi kiirem aeg tulema! Võtsid vaheaasta ja tegid üksipäini Tallinna 70.3 ajaga 5:08:12. «Pole paha», viskasin finišialas käppa! 2021. aasta sügisel lõi suurem haigus jälle välja! Nimelt seesama haigus, millest paljud proovivad lahti saada, aga päris raske on ennast võõrutada ikkagi. Jah, see on sõltuvus teha jälle üks Ironman! Eelmise täispika eel ütles Raino, et «peaks endale ikkagi naise kiirelt leidma, kes neid prioriteete veidi nihutada suudaks». Vahepeal on naine leitud, aga sümptomeid see väga märgatavalt ei leevendanud. Olgu, ravitseja on kohale kutsutud. Seekord ma treenerina ei oodanud ei rohkemat ega vähemat kui aega, mis mahub 10 tunni sisse. Ideaalis 10h algusesse, aga viimase piirina sobib ka sama tunni lõppu. Sportlasele muidugi sellistest mõtetest nii julgelt esialgu märku ei anna. Algab töö 2022. aasta nimel. Raino on klass omaette – mees, kes naudib liikumist ja trenni rohkemgi vist kui puhkamist ja magamist!? Treeningutega läks asi üsna sujuvalt ja ülesmäge, kuigi mõned väiksemad külmetused käisid kehast läbi aeg-ajalt. Intervallid, mahud, jõutrennid – sööda ainult ette ja mees realiseerib! Esimesed paar kuud lendas sellise tuhinaga mööda, kus mõtlesin, et Raino on juba raudmees valmis – kui jaanuari lõpus oleks pidanud 3.8 + 180 + 42.2 ära tegema, siis ma arvan, et aeg alla 11h ei oleks valmistanud suuri raskusi. Siiski oli põhisündmuseni pool aastat aega. Surusin treenerina päris palju ujumist kavadesse kevadel. Oli lihtsalt tagakuklas meeles, et esimene Ironman ja ujumise aeg 1:35:21. Seda aega oleks tore kuskil 30 minutit maha lihvida. Aprilli alguse kommentaar Rainolt tagasiside lahtris: «On vist “kopp ees ujumisest” nädal.» Töö kannab vilja! Ujutud on nii palju, et paha hakkab! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Martin Abelson Sahlén
Mis muu tooks Norra mehe Eestisse kui töö ja armastus!? Start-up manager kirjutab jaanuari alguses. Mõtlen, nii… «Uue aasta resolutsioon? Kas ka päriselt on tahtmist lõpuni minna?» Aga kirjutises oli öeldud: «Mul on palju ambitsioone, aga vahel on neile keeruline õiget struktuuri kujundada.» Mis seal salata, ambitsioonidega kujud meeldivad treenerilegi! Ühendav lüli oli Mari Helstein. Mingi kindlustunne tekkis, et kutil on tõsi taga! Ja tegime esimese ühise jooksu talvel, oli üks külma tuulega lumine päev! Tundus, et iseloomud klapivad, filosoofia sobis! Jooksus on mees ka päris kerge sammuga. Liigume edasi treeningplaanideni. Ujumises saab paari esimest korda hästi kirjeldada Martini enda sõnaga «Disaster» – teisisõnu, väga-väga raske. Palju kodutööd, videod, drillid, treener Pjotr paar korda abistas. Nojah, esimest korda kui koos basseini läksime märtsi alguses, tundus, et 1.9km ujumist on 5 kuu pärast nibin-nabin ajalimiidi serval. Igaks juhuks tegin trenni lõpus 100m testi – äkki annab mingitki lootust!? 1.48 per 100m. Ohoh, järsku olin olukorda alahinnanud! Polegi baaskiirus täiesti katastroofiline! Muidugi aeroobne võimsus on tal hea, selle pealt saab lühikesed distantsid ka laktaaditaluvuse piires ära teha. Pikematel maadel on lood teised, kui tehnika laguneb! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Oliver Hansalu
Tripassion jooksuÜKE-s olid paar korda silmade eest läbi vilksatanud enda korvpalluri jooksusammuga. Samm, mis on selline raske – nagu kaaluksid jooksutossud 200g asemel kilo või rohkemgi. Mingil hetkel trehvame basseini serval. Seal on hoopis teine lugu – kala liugleb vees. Sellise tempoga, et tulevane treener vaatab, et ehk saab snitti võtta. Jutud koostööst hakkasid jaanuaris – siiamaani ei ole ma ühtegi sportlast ise kutsunud enda treenitavaks, aga kui tagantjärgi seda peaks kunagi tegema, siis Oliveri-tüüpi sportlasi hea meelega otsiks tiku-ja-tulega! Neid väga sageli ei kohta! Muidugi see ei tähenda, et treener ennast kohe protsessi alguses tõestama ei peaks. Mida motiveeritum on sportlane, seda suurem kontsentratsioon on treeneril mitte alt vedada! Niisiis ujumises oli teadagi hea seis. Rattal ja jooksul pigem kogemuste ja teadmiste nappus. Siiani ei ole kindel kuidas Sa viitsisid Audentese rattaergomeetril vändata ja O’Sullivani snuukrireklaami Eurospordis 100 korda vaadata. Kõik, kel ei ole kodus rattapukki – võtke õppust, saab ka mujal teha trenni! Kui me 7. märtsil sisehallis 5-minuti testi tegime, siis kuigi pulsivöö ei töötanud sel olulisel hetkel, sain sellel hetkel esimest korda aru, et need «päntajalad», mida paar kuud varem märkasin, suudavad hoida kiiret tempot peal küll. Arvan, et imestasid ise ka pisut! Tegime otsa 4 x 1000m – ajad üllatavad! Jooksus oli selline tunne, et nüüd ongi 4-minuti miil ära joostud (tegelikult mitte päris nii kiire veel)! Järgmisele tasemele hüpatud! Julgesin hakata kiiremaid temposid kavadesse kujundama. Muidugi entusiasm rauges suhteliselt kiirelt, kui mõni nädal hiljem tekkis vigastus puusapainutajates. Treeneril ja sportlasel algas tõsine karauul, et vigastusega toime tulla. Jooksu osas ligi 2 kuud mahavisatud aega! No päris mahavisatud aeg õnneks triatlonis ei saa olla, sest kui üks ala langeb ära, saab teha teisi sellevõrra rohkem. Ujumisega nurises Oliver päris mitmel korral – olevat vilets! Nojah, võtame üks hetk ette 100m aja peale – pärast 3500m kavaosa läbitegemist. Ajaks 1 minut 15 sekundit! Selge, kvaliteedinõuded on sportlasel kõrged – aga ujumise pärast tundis treener kõige vähem muret! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Urmas Kirsman
Urmasega oleme tuttavad 2011. aasta sügisest – ajateenistuses noorteajal samas rühmas. Päris papist poiss ei ole, mõtlesin, kui ta mulle ebaharilikult hilja kirjutas sooviga teha 70.3. Aprilli kuus! Ujumise oskus – kriitiliselt madal! Esimene triatloni hooaeg! Optimist nagu ma olen, võtsin ette! Muide, vahel soovitan kedagi teist ka treeneriks – kõikide unistustel ei jõua abiks olla. Aga Urmasega vestluses tundus asjal olevat jumet. Jooksu juba oskas kenasti teha, ratast küll alles plaanis osta, kuid hea häälestatus oli olemas ning treeningmahtudega arvas toime tulevat. Basseinis tehnikat jälgides oli nukker tunne korraks (mida ideaalselt maskeerisin), sest „uppuva kassipoja“ analoog käis korraks mõttest läbi. Andsin lootust, et on nii päris palju detaile, mille kallal töötades peaks ujumine suhteliselt kiiresti paremaks minema. Nojah, ujumisega tuli lihtsalt Urmase eneseusk säilitada! Nii hilja alustades imeasju ei saavuta, kuid visa tööga saab paari kuuga piisavalt stabiilse tehnika. Trennide tagasisidestamises oli ta väga hea. Esimese minitriatloni tegime treeninguna, kus ujuda 1km, rattaga 30km ja jooksu 5km. Ajad ei olnudki nii olulisel kohal, kuivõrd kogemus! JÄTKUB VEEBILEHEL.

Helena Peik
Helena teekond oli triatlonis kestnud 2.5 aastat, kui ta mulle otsustas kirjutada. Suheldes telefonis olin suhteliselt skeptiline – sportlane, kes võtab aprilli teises pooles ühendust. Siis kui võistlushooaeg on sisuliselt algamas esimeste jooksude ja rattarallidega. Millised on sihid, kui palju on töötahet? Mida oodatakse treenerilt? Uuele treenerile (juhul kui peaksin selleks hakkama) on topelt-ootused! Nojah, aga kiusatus treenida talenti on suurem kui kartus ebaõnnestumise ees. Kahte äärmust on väga keeruline treenida – esiteks neid, kes alles alustavad sellepärast, et finišisse jõudmine (IM / IM70.3 üritustel) ei ole garanteeritud puhta treeningu pealt, ning teiseks neid, kes on väga head eeldustega – sest nende ambitsioonid on enamasti nii tugevad, et igasugune tulemuste taandareng tähendab, et koostööle tõmmatakse suhteliselt kiiresti kriips peale. Ühiseks tuttavaks ja treeneri soovitajaks Martin Teras (hiljem nagu selgus, ka Taavi Raudsaar oli soovitanud). Nii, mõned märgid on heaks endeks. Need polnud ju lihtsad mehed – mõlemad täispika raudmehed! Igatahes, see taustalugu on vajalik, et mõista, mis saama hakkas. Esimese nädala lõpp kohe algaski võistlusega – Viljandi järvejooks 12km – väga sümpaatse ajaga alla 50min. Teise plaanijärgse nädala neljapäevaks oli parem jalg tundlik. Mitte ähvardavalt, aga esimene kommentaar jala kohta tuli juba väga alguses. Me polnud veel jooksukilometraaži jõudnud ülesse ajadagi?! Kuidagi lasin selle tähelepaneku samas endast mööda – oli endalgi jooksjana üsna normaalne, et pärast võistlusjooksu kuskilt on tundlikud mõned kohad. Eriti pärast Viljandi jooksu maastikuosa tundus see mõistetav. Ja teistpidi, kui iga väikse nõksu peale, mida sportlane tunneb – tõmbaksin plaanid 3x tagasihoidlikumaks, siis vaevalt, et #1 oleks sportlased valmis 70.3 laadseks pingutuseks, #2 vaevalt, et nad jääksid oma tulemustega rahule, #3 vaevalt, et väga pikalt koostöö jätkuks, kui tulemused alla loodetud eesmärkide. See muidugi ei tähenda, et treener ei peaks konkreetselt koormusi hindama ja muutma vastavalt olukorrale. Järgmine jooks kohe teisel nädalavahetusel – 24km Tartu Maastikumaraton. Jalad tõusudel küll „tapetud”, aga pingutusest, mitte vigastusest. JÄTKUB VEEBILEHEL.

––––––

Miks osaleda Ironman üritusel? Nii nagu lugudest selgus, tuleb endast parim välja võluda! Ekstaatiline ja pisarateni liigutav kogemus finišijoonel! Emotsioon, mida argielus ei kogeta! See ongi Ironman’i valu ja võlu!

✍️ Treener Henek