01/04/2021
Kalajuttu ka, ilma aprillinaljadeta…!
Eelmine aasta tegin endale eesmärgi, et pean selgeks saama, kuidas seda merikat püüda. Paber väidab, et käisin 2020 11 korda merikal ja sain 1 merika…. No võib öelda, et midagi selgeks pole saanud.
2020 sügisel polnud eriti mahti kalal käia, paar mõnusat haugiretke, ei muud. Seega 2020 ma ei saanud siiski merikakütiks. Küll aga lugesin, uurisin, ja loomulikult – ostsin uut varustust. Ma ise arvan, et täna olen küll see allthegearnoidea mees. Nüüd on isegi lõõg ja ultrakiired kollased prillid olemas.
Üsna hiljuti panin kokku ühe õppematerjali, kuidas püüda merikat. Selleks helistasin ässadele ja pidasin ülekuulamisi, et kirjutada blogipost. Sealt sain megalt inffi ja mingi uue hingamise ja teooria, mida oli vaja täna katsetama minna. Nüüd tuleb reklaam, aga no olgu – nimelt Estlandi merikalandid on tehtud puust, mistõttu nad ei vaju läbi. Ma alati võitlen enamuse ajast adru ja kividega, see püük on nii frustreeriv olnud. Estlandi merikad on piisavalt ujuvad, et minu kerimiskiiruse ja pauside pikkuse juures ei vaju põhja. Seni ainus lant, millega saan muretult püüda. Ja täna siis esimest korda püüdsin õhtupooliku Estlandi merikaga - merimustikaga.
Ja olgugi, et olen kallutatud, siis ma sain kaks võttu! Ja 4h püügi peale oli lant kinni 1 korral. Ja need võtud, polnud enam need kalad, mida ma senimaani saanud olen ( kokku 6, millest 4 alakad 2a. peale).
Täna siis laadisin landitaskusse ainult Estlandid ja panin punuma. See vaikselt kerimine ja aeglane vajumine annab nii palju püügimaad juurde. Ja umbes kümnes vise oli suur kala järel. Võitlesin u. 20 sekki ja nägin kala, kuid jäin ilma. Kindel rekordkala oleks olnud. Tuju oli mega ja tsummisin edasi.
Sellest august enam võttu ei saanud. Liikusin edasi ja uude kohta jõudes umbes 3 vise kivide alt hüppas mingi uus hüljes kinni. Ja selle kalaga polnud mul midagi teha. Hoidsin kahe käega kaikast kinni ja kala lihtsalt läks. Mingit kerimist või mingit kala juhtimist, unusta ära. Lihtsalt siuke praam oli otsas, et mina olin kaasreisija, mitte kala. Ja sinna ta läkski. Käis korra vee peal poolest kerest sukeldudes, saba oli nagu labakäsi.
See jäi veits kripeldama. Siiski ma pole oma silmaga varem nii suuri kalu näinud ja rääkimata sellest, et mina nad kuidagi üles leidsin. Ma ei tea, kuhupoole nüüd joosta, et uuesti peale saaks. 4h-ga nägin ära kaks oma kindlat rekordakala, kellest suurem tegi sellist vigurit, et see on mu nemesis nüüd kogu eluks. Kuniks suurema taban. Miks ma nad mõlemad ära kobistasin, jääb arusaamatuks, kuid olen superrahul, et kogu tasutatöö, küsimised, uurimised ja käimised on jõudnud tänaseni, kus ma usun, et meres on kala ja isegi mina võin suured mürakad üles leida.
Ehkki nullipoiss, siis jumaldan Estlandi aeglast vajumist. Lendab vastu tuult nagu rakett ja kala võtab seda nagu kudesärg ussi! Ei jõua oodata, millal uuesti kalale saan, et mõista, kas see oli nüüd ühekordne joppamine või mitu aastat kuiva käimist ja vahepealne uurimustöö hakkab ära tasuma… ja saan kunagi „merikaässaks“.
Mere ääres ka ilma kalata on lihtsalt super! Merikapüük on ilmselt kõige ilusam kalapüügitehnika, ei väsi neist vaadetest küll kunagi!
04/02/2022
14/12/2021
06/09/2021
10/08/2021
07/08/2021
14/04/2021
10/04/2021
02/04/2021
01/04/2021