16/09/2026
Võhandu Legendide järelkasvu eest peab ka keegi hoolitsema
Kuna Olga lubab Kajude pere artikleid kirjutada ainult Andresel, siis toon välja ka Võhandu Legendide teise või kolmanda paatkonna tegemised. Viimased aastad olen käinud pojaga lühikest distantsi sõitmas. Ehk siis olen võtnud enda peale järelkasvu eest hoolitsemise.
Endal on PartStall.ee arendamisega praegu kibekiired ajad ja see sõit tuli nii möödaminnes ära teha. Helistasin päev enne Andresele, et võtaks Torpedo ja läheks sellega.
„Ei, see on juba Olgal.”
„Okei, võtaks siis Reveili.”
„Ei, see on Joosepil.”
„Ma siis surfski’ga.”
„Ei, see on ka ära lubatud.”
Hmm, mis siis ikka. Meil üks uus väga hea WK640 ka olemas, lähme siis sellega. Poiss on aasta jooksul kasvanud ka.
Lähen hommikul kohale, Andres küsib: „Kus surfski on?”
No muidugi jäi see maha. Kiirelt koju, paat katusele ja tagasi mehed said sõitma. Jäi ilusti ajavaru ka veel. Siis poisi juhendamine ja asjade sättimine ning nii kui valmis saime, tuli ka stardipauk.
Ma ei saa aru, miks mõned paatkonnad seal stardis nii palju kohmerdavad. Mina aitasin poisi sisse, panin talle põlle peale, hüppasin ise paati ja saime liikuma tunduvalt kiiremini kui mõned kiiremad paatkonnad. See ongi üks meie väike edusaladus olnud: sättida ennast alguses ette ja siis saab kuni Pedassaareni mõnusalt lainetes surfata.
Ausalt öeldes ei teadnud me poisiga, kes meie konkurendid üldse on. Vaatasin, et Ahti ja Indrek Alas läksid kuidagi jube virga tõmbega kuni Pedassaareni. Seal nad natuke kõngesid. Aga Pedassaare põhjatipus selgubki tõsiasi, kes keerab vasakule ja kes Rammu peale.
Põhjatipule lähenedes vaatasin, et mingi surfski on kaldas ja just hakkab sealt uuesti liikuma, õnneks Rammu peale ikka. Arunas koos Olegiga. Sõidavad natuke edasi ja hops, tagumine mees hüppab vette ning hakkab tüüriga mässama. Siis sain aru, et neil on mingi tüüriprobleem, kahju muidu oleks kindlasti esikoha peale sõitnud
Meie läksime edasi ja vaatasin, et Ahti ja Indrek olid ka ilusti juba sabasse tulnud. Hakkasin mõtlema, et okei, vist peab pingutama hakkama. Ega Ahti ja Indrek ka päris esimest päeva paadis ei ole. Ja nemad olid selle veidi kitsama ja pikema Reveiliga ka.
See sõit on nii lühike, et natuke kuskil kogelesime ja olidki nad meil juures. Kui Pedassaare läänetipust mööda saime, tuli hakata poissi motiveerima.
„Nüüd on vaja kaks ja pool kilomeetrit lõpuni ära kesta. Kogu aeg on vaja tõmmata.” Eks ta sai ikka puhata ka vahepeal
Olen ümber Pedassaare kindlasti üle saja korra sõitnud, nii et tean, kus mingid märgid on ja palju veel minna. Selleks mul kella vaja ei ole.
Ahti kuskil kommenteeris ka, et kui mina tõmbasin, läksime sama kiiresti kui nemad kahekesi. Ja kui poiss ka tõmbama hakkas, siis läksime eest ära. No tegelikult oli nii, et vahepeal olid nad meil kõrval ja eks ma siis korraks vajutasin aeru natuke tugevamini. Sealt tuli väike vahe sisse.
Lähenesime kaldale ja ütlesin poisile: „Nüüd lõpuni, nüüd lõpuni!”
Poiss ei saa veel paadist nii hästi välja, nii et randusime ja aitasin tal põlle pealt ära. Ütlesin, et jookse nüüd finišilippude poole, mina korjan aerud ära.
Lõpus läks ikka päris ägedaks. Mina pidin pingutama, poiss vaatas kõrvalt, kuidas isa järele jookseb. Indrek Alas hakkas ka jooksma, aga Ahti paadist välja saamisega läks neil natuke rohkem aega. Aeg kinni ju viimase paatkonna liikme järgi.
Üldjoontes võib öelda, et väga õnnestunud üritus. Poisiga õnnestus teist aastat järjest lühikese distantsi eesotsas lõpetada, seekord 47 min 25sek Jäime ootama, kuidas teistel läheb, aga ausalt öeldes kõiki ei jõudnudki ära oodata. Pidi juba järgmisesse kohta edasi liikuma.
Minu poolt suured tänud Mardile korraldamast!
Poiss tahtis igal juhul järgmisel aastal tagasi tulla. Ma ütlesin, et võiks juba pika distantsi peale mõtlema hakata. Aga siis peaks trenni ka tegema.
Eks vaatab, mis sellest asjast saab ja kas poiss tahab juba järgmisel aastal pikale tulla.
Indrek
