Team Kata

Kata käis täna Tartus tulevasi konkurente kontrollimas. Oli väga ajalooline jooks, esimest korda õnnestus 800m sisetingimustes ilma finishijoonel kukkumata lõpetada.

Kuna juhtus nüüd nii, et saan juba mõnda aega treenida oma äranägemise järgi, siis täna oli tahtmine teha hallis 400m lõike. Õnnestusid hästi, kõik 8. Esimesed hallitrennid samas on kõike muud kui nauditavad.

Peaaegu kolm pronksi...

Kuna me homme, juba enne lõunat, lendame Nairobisse, et sealt uuel ööl Eesti poole tulema hakata, tundubki mõistlik meie esimesele laagrile Keenias, Itenis joon alla tõmmata. Kokku 48 trenni koos 434 kilomeetriga. Aga ma arvan, et need numbrid vast ei olegi kõige olulisemad, palju tähtsam on see, et enesetunne muutus põhimõtteliselt iga päevaga paremaks, pulss allus loogikale ning kiirused tõusid, mis täna tekitab juba emotsiooni, et paar nädalat jäi pigem puudu. Aga eks seda, kas ja kui kauaks uuesti, tuleb analüüsida peale seda, kui on nähtud, mis moodi vaim ja muskel tagasi Eestis olles toimetama hakkavad. Üks on igal juhul selge, Iten on treenimiseks midagi hoopis erinevat Eestis või Portugalist või mis iganes kohast, see küla koos kõigi oma elanike ning külalistega toimetab jooksurütmis, siin jooksevad taksojuht ja massöör ka maratoni alla 2:20ne, fartlekiks tuleb kohale 100 inimest ning iga uus tutvus on eelmisest kõvema rekordiga.

Järgmiste kordadeni...

Aeg siin Keenias läheb kiirelt, kui eile kirjutasin, et laagri lõpuni on jäänud veel 9 trenni, siis täna õhtuks on sellest üheksast alles ainult viis. Kata on meil võtmas juba korraliku vanainimese mõõtmeid, ärkab näiteks kell kuus üles, et 7:19 jooksma minna. Täna hommikul oli kavas 12 km maastikul erinevate pulsi piirangutega, lisaks siis veel jooksuharjutused ja mäkkejooksud. Kata lühikommenteeris peale jooksu, et oli lihtsam kui oleks osanud oodata. Kuna peale lõunat nägime oma maja ümber jälle ringi luusimas omanik Sylviat (viimast korda kirjutan, et tegemist on Pekingi OMi pronksiga), siis asus Kata kohe tarmukalt tegudele, kamandas omaniku tuppa diivanile istuma, kutsus kohale kõik saadaolevad eestlased ning ülekuulamine teemal, kuidas saada heaks jooksjaks võis alata. Natukene üle tunni hiljem olime juba palju targemad, suured saladused jätame enda teada, aga kõik hakkab ikkagi sellest, et peab olema üliandekas ning kui teised lapsed käisid paljajalu joostes koolis, siis tema käis lisaks lõuna ajal veel joostes korra kodus. Õhtul kavas jälle traditsioonilised 30 + 30.

Tänasega algas meie tublidel atleetidel viimane treeningtsükkel Keenias, 9 trenni veel ning 10nes juba siis laupäeval Audentese hallis. Esimeseks tehti ära kohe kõige raskem trenn, lõigud 3 korda 600 m + 400 m + 200 m. Sinna juurde siis ka loomulikult soojendus ja lahjendus. Tegime selle jooksu jälle Tambachi staadionil ning kuna soov oli asjaga ühele poole saada enne kuumuse saabumist, oli äratus juba kell 6:30. Staadionile jõudsime natukene peale 8ksat ning kohalikud talendid andsid seal juba tohutult kuuma. Kokku oli jooksjaid 30 ning joosti umbes kümnestest kolonnides. Lõikude pikkused tundusid varieeruvat 400 m ja 600 m vahel ning paus kahe lõigu vahel naljalt üle minuti ei veninud ja kui kippus isegi venima, siis treener juba tagakurvis röökis. Juhtus kuidagi täpselt nii, et kui meie sportlastel sai soojendus tehtud, lõpetasid kohalikud ässad oma pingutuse, pesid ennast ühe kraani all enam-vähem puhtaks ning pressisid veoauto kasti, 4 tublimat lubati treeneri igivanasse Peugeot 540i, ja sõit Iteni poole algas. Kata ja Andry trenni kohta vast niipalju, et õnnestus väga hästi ning numbrid on juba paljulubavad, aga eks ole juba päris pikalt laagerdatud kah. Õhtul on plaanis jälle traditsioonilised 30 min jooksu ja 30 min harjutusi.

Kuna atleetidel oli täna puhkepäev, mina jooksin aga 21,1 km ning olen veel rohkem läbi kui eile, siis teeme jälle lühidalt. Kata palus kindlasti edastada, et täna loetud raamat Mees jääb pika puuga maha eelmine laupäev loetud Ott Kiivika Visale hingele. Lisaks veel eilsele täiskasvanute käitumisele paari sõnaga kohalikest lastest ning nende teguviisidest, kui silmapiirile on tekkinud valgemat sorti nahavärviga jooksa. Tundub, et esimene asi, mis siin lastele inglise keeles selgeks õpetatakse on fraas "how are you" ning sellega asi tihti ka piirdub, sest kui neile vastata, siis see neid ei huvita, järgneb kohe uus "how are you" ja uuesti ja uuesti. Näiteks, kui joosta staadionil ringe ning ühes nurgas seisab mõni kohalik põngerjas, siis on täitsa normaalne, et igal ringil tuleb vastata küsimusel "how are you". Samas on ka neid, kes natukene rohkem teavad, näiteks vastates "I am good" võib sellele omakorda vastu tulla misagi sellist: "give me candy", "come to my house", "come and see my things", "give me money", "give me your watch" ühesõnaga suhteliselt otsekohene värk. Siis on veel mingid tegelased, kes tahavad kaasa joosta, võib-olla mäletate, et ühede eest ma proovisin ära joosta ning see lõppes kukkumisega ning laste naeruga minu pihta. Üks kord juhtus aga nii, et ma ei pööranud "how are you"le piisavalt tähelepanu ning karistuseks sain selle eest kohe kiviga vastu perset. Vähem hirmutavam ei olnud ka olukord, kui ma ühest lasteaiast mööda jooksin, mind märgati ning umbes 150 last hakkas minu poole jooksma, rääkimata 150nest "how are you"st. Mind päästis puidust aed, mis jäi mind lastest eraldama aga kuna olin just lennukis seda filmi vaadanud, siis guugeldage "world war z israel wall", saate aru, kuidas see mulle tundus.

Muidu on aga kohalikud lapsed muidugi väga nunnud, lihtsalt tuleb arvestada, et sinu jooksmist saadab pidev howareyuutamine.

Kuna tänase pika jooksu raames andsime me mõlemad Andryga rajal endast pea-aegu kõik, siis väga pikka juttu ei tule (pilt on ka eilne), on vaja kosuda. Katal oli muidugi kõik palju parem, tema läks juba vara hommikul, jooksis 1,5 tunniga 17 km, pulss ja tempo loomulikult parem kui kunagi varem ning peale lõunat sai veel massaaži ka, mis ma ei väsi kordamast, maksab siin alla 5 EURi kord. Lisaks annab Kata väga heast tujust märku ka see, et peale jooksu arendas ta ühe kohalikuga umbes järgneva dialoogi.

Kohalik (lebotab päikese käes, meie koduse bensiinijaama ees): "How are You?"
Kata: "Great! And You?"
Ko: "Not so good."
Ka: "Why?"
Ko: "I don't have money."
Kata (kõnnib edasi, mõtleb natukene ja ei saa endale jätta, pöörab ringi): "I have a good idea, how You can get money, go to work!"
Kata jalutab minema, taustaks kohaliku kõrval lebotanud sõprade kõvahäälne naer.

Eelmine nädal sattusin ise ka ühe kohaliku otsa, kes tegi mulle väga põneva ettepaneku.

Kohalik (näeb eemalt, kuidas ma Kata trenni vaatan ning astub ligi): "How are You?"
R: "Fine."
Ko: "I am a runner to."
R: "Good for You."
Ko: "I would like to help You to help me."
R: "How??"
Ko: "I would like to show You where is bank with ATM machine."
R: "Ha ha... no thank You..."