11/05/2025
Inimeseks olemise lugu #1
Meil on kõigil telefon täis neid ebatäiuslike pilte selfidest, mida oleme teinud, et leida see üks täiuslik, mis sobiks teistele esitlemiseks siinses sotsiaalmeedias, et me saaks oma piisavuse, meeldimise, näitamise karika täis. Inimlik tegevus, olen isegi seda harrastanud päris palju. Vaadake, sain ka ühe ilusa selfi-iga hakkama. Sellele eelneb üks korralik enesematerdus, küll pole juuksed ilusasti, hambad piisavalt valged, korts siin silma juures, üldsegi miks mu silmad nii väiksed on, nahal mõned vistrikud, okei proovime teise küljega, äkki leiame mingi pildi ikkagi mida esitleda. Päris kurb, nii me naised endale teeme, usun, et ka mehed.
Ebakindlus on kaasas käinud minuga ilmselt kogu elu, vahel olen saanud selle sabast kinni, aga nii kui minna kaasa väljas pool ennast trendidega olla 10 minutit kauem interenti avarustes on sul kas liiga suur nina, oleks vaja pikemaid juukseid, sest ei saa ju mina seda juuste nipi kasutada või hoopis mingi outfit mis minu keha jaoks oleks ju katastroof, et ruttu vaja vaid saada sellist keha ka endale.
Tänane dilemma. Inimeseks olemise lugu ja kui oledki endaga vaikselt leppimas oma nina, juuste ja pükste numbriga on taaskord keegi sulle sosistamas, kuidas nii enesekindel, see on egoism.
Võta näpust, arvan, et tasub siiski olla see vaikselt enesekindel enda osas ja siis leppida, et oled egoistlik.
Aga samas on ju täiesti vinge samuti, kui tahad hoopis teises suuruses pükse ja blonde juukseid.
Oleme ju inimesed.
Ole kes soovid, aga akspeteeri ennast millisena tahes ( tean võtab aega, aga kus meil kiiret, terve elutee ees)
